Hannes Kuhlbach vaatleb, kuidas maailm saaks tulla toime Venemaa agressiooni tagajärgede ja traumadega.
Sõda agressiooni ilminguna sandistab kõiki. Võimalik, et mingi väike grupp (palga)sõdureid võtab seda tööna, olles harjunud surma ning kannatustega, kuid enamik sõjast puudutatud inimesi, ükskõik kummal pool rindejoont (mis tänapäeval on suhteline mõiste, olgem ausad), kannatab meeletult ja on traumeeritud. Reeglina purustab sõda rohkem tavalisi elusid kui militaristide omi. Kas me saame peale sõda kaasa tunda kõigile, mitte vigu korrates ning eristades õigeid ja valesid, punaseid ja sinikollaseid? Kaastunne, empaatia, püüd mõista avab palju rohkem uusi võimalusi kui süü edasikandmine või kättemaks isiklikus või ka riiklikus vormis.