Raske on muust mõelda, kui sõjast Ukrainas. Kirjutan sellest, kuidas kujunes lääneriikide sanktsioonide nimistu nii tugevaks ja kuidas see viib ilmselt Venemaa majandusliku katastroofini. Lisaks sõja kolm edasist võimalikku stsenaariumi NYT vahendusel.
Neljapäeva (24.02) hommikul ärgates ja uudiseid lugedes oli kiirelt selge Ukraina probleemi tõsidus. Hüppasin arvuti taha ja järgmised 48 tundi umbes selliselt möödusidki.
Mäletan hetke reede keskpäevast, kus tekkis teatav lootusetuse tunne. Hommikul olin käinud “Terevisioonis” (52. minut) ja edastanud ühe lääne luurejuhi eelmisel õhtul öeldud kommentaari: “Putin on rohkem pokkerimängija kui malemängija.” Ehk et ta ei ole nii geniaalne mastermind-strateeg, nagu paljud arvavad. Vaid pigem reageerib ruumile ja loeb seda väga hästi. Ning on valmis võtma jõulisi riske, keel, mida Lääne-Euroopa hästi ei oska.
Kuid lootusetuse tunne oli selles, et pokkerimängija võib kohati ka üsna viletsate kaartidega võita, kui ta blufib väga agressiivselt ning hirmutab teised ära. Mulle tundus, et Putini käsi on vilets, kuid selle tõestamiseks oleks pidanud lääs jõulisemalt reageerima. Bideni neljapäevane kõne oli jõuline, kuid Euroopa mökutas. Euroopa kontaktid ütlesid, et Saksamaa ja Itaalia pressivad oma huvisid ning üksmeele leidmine on raske.
***
Üks oluline nüanss, mida ma oma kogemusest olen märganud – kui lahvatab kriis, siis kõige kriitilisem on esimese paari päeva avaliku ruumi reaktsioon. Suurem osa “tõest” kujundatakse üsna kiiresti ära.
Ja Euroopas midagi muutus reedel-laupäeval. Minu tees on selline: poliitikute jaoks oli üllatav, kui jõuline on olnud Euroopa inimeste pahameel olukorra suhtes. Üha rohkem “sõda” käib online-ruumis ja kasvõi Twitteris ei ole ma midagi nii laialdast näinud. Poliitikud mõistsid, et rahva toetus jõulisemale sekkumisele on väga suur.
Seetõttu olid poliitikud valmis jõuliselt sekkuma ning seda nad ka tegid – laupäeva südaööks tuli ka Euroopa sanktsioonide kava ning nimistu oli väga tugev. SWIFT-süsteemist väljaheitmise suhtes saadi kokkuleppele, jõuliselt pigistatakse oligarhe, Venemaa keskpankade reservid külmutatakse ning piiratakse tehnoloogiatoodete tarneid Venemaale.
Tohutult palju tugevam käitumine kui Krimmi vallutamise järel 2014. aastal. Kusjuures, siin on taotluslik poliitika vahe. 2014. aastal oli just USA väga hoogsalt pressimas suunda, et Venemaa tuleb integreerida maailma majandusega. See on viis, kuidas neid hoida kontrollituna, ning seetõttu olid ka sanktsioonid toona mõõdukad. Ei tahetud Venemaad eemale lüüa.
Nüüd on analüütikud nimetanud sanktsioone “start high and stay high”. Täiesti teine mäng. Sisuliselt ütlevad oma sammudega lääneriigid “fuck this shit”.
Ning selle tulemus on, et seekord saab mõju Venemaa majandusele olema RÄNK. Ma arvan, et see majanduslik löök on nii tugev, et see on kõige tõenäolisem viis Putini kukutamiseks. Sest ta oli mitu aastat kogunud reserve, et elada raskem aeg üle, aga lääs on selle suuresti kõik blokeerinud – ei saagi kasutada.
Kokkuvõttes väga muljetavaldav üksmeel, kiirus ja tugevus Euroopa ning USA poolt. Ja selle tulemus saab ilmselt olema Venemaa majanduse täielik kokkukukkumine. JP Morgan arvab, et kohene löök on umbes 11% SKP-st, mis tähendab 1998. aastaga sarnast Vene kriisi ulatust. Ma arvan, et võib ka olla suurem.
***
Aga. Väga palju sõltub sellest, kuidas läheb edasi sõjaliselt Ukrainas. Kui sõda maksab Putinile 20 miljardit dollarit päevas ja majandus kukub kodus kokku, siis on tal väga selgelt piir ees, kaua ta sõda suudab pidada. Surve Kiievile on Putinil ka selleks, et oma läbirääkimise positsioone parandada.
Sõjanduslike suundade prognoosimine ei ole minu eriala, aga Thomas Friedman NYT-st on toonud kolm stsenaariumit selle sõja lõppemiseks:
- “Täielik katastroof” – Putin saavutab valitsusevahetuse Ukrainas. See tooks ilmselt kaasa pika kodusõja Ukrainas, sest täielikult riigi vaikima sundimiseks ei ole Venemaal kindlasti jõudu. Jätkub ebakindlus ning Venemaa on sanktsioonide ja majanduslike raskuste tõttu väga raskes ning närvilises seisus. Käitumine võib olla prognoosimatu ka tuumarelvadega, mis Eesti suunal ei ole üldse tore trend.
- “Räpane kompromiss” – Ukraina jõud peavad siiski piisavalt kaua vastu, et Venemaa näeb, et ei saa sõda enam kauem pidada. Kuid Putin peab nende suurte kaotuste kõrval säilitama oma näo. Kas tuumarelvadega ähvardades võib ta saada siiski läänelt oma tahtmise? Näiteks nõutud Ida-Ukraina alade enda kontrolli alla saamine ja Ukraina vabaduse piiramine? See kõik tundub kahtlane, sest Putini näo päästmiseks on juba palju vaja, kuid lääs ei saa palju anda – inimesed nii vihased.
- “Lunastus” – Venemaa kodanikud (koostöös oligarhidega?) suudavad näidata nii palju julgust, et võtavad Putini maha. Venemaal ometi tekiks mingi tulevikulootus, sest praeguse trendi jätkumisega tundub mulle nende majanduslik tulevik ikka täiesti lootusetu. Kuid see stsenaarium ei ole väga tõenäoline, sest seni on venelased näidanud ustavust Putinile ning täielikku julguse puudumist vastu astuda. Kuid siin on lootus selles, et majanduslik seis läheb tavainimese jaoks nii hulluks, et nad hakkavad valust mässama.
Hullud ajad. Iga päev tekib täielik jälestus sellise maailma suhtes, kus Ukraina inimeste elu saadakse nii ära lõhkuda. Kuid proovides positiivset näha – see Venemaa mädapaise on mädanenud juba kümnendeid, aga nüüd on see kõigi ees puruks läinud. Lääneriikide silmad ka lõpuks avanenud ja seda enam ei peida. Teiseks on väga paljud inimesed üle maailma ühiselt võitlema asunud ning see annab lootust tuleviku suhtes.
Eesti iduettevõtjatega reageerisime ka kohe, juba esimesel päeval suutsime kanded teha (tänaseks on summa kasvanud seitsmekohaliseks) ja ehk selle ümber ka oluline oli signaal välismaailmale, see minu Twitteri postitus jõudis 100 000 inimeseni.
Tore on olnud näha paljusid Eesti inimesi võitlemas, aitäh.
Kommentaar on algselt ilmunud Kristjan Lepiku uudiskirjas.
