Maailm keerab Venemaale selga. Praegu ei olegi muud varianti, kui jätta sõjard isolatsiooni majanduses, poliitikas, spordis, kultuuris, kõiges.
Mõeldamatu on teha nägu, et las Putin sõdib, meie saame tema riigiga jalgpalli ikka mängida. Venemaa isoleerimine on vähim, mida iga inimene maailmas oma elualal Ukraina toetuseks teha saab, teiseks tuleb toetada rahaliselt Ukraina armeed, rahvast, naisi, lapsi, põgenikke.
Kas peaks kaasa tundma ka Venemaa sportlastele, kultuuritegelastele, kaupmeestele jt? On kostnud ka vastuhääli: miks me kiusame Vene kodanikke.
Teema on lai, aga paar sõna spordist.
Venemaa kahevõistleja Anastassia Gontšarova küsib: “Miks oleme vormil kirja “Russia” kandes nagu punane narts välismaalastele, kes arvavad, et neil on õigus oma rahulolematus meie peal välja elada? Sportlased ei ole seotud poliitikaga, seega lubage meil rahus oma tööd teha.”
Ei saa nurinaga nõustuda. Sõja ajal on sportlane seotud poliitikaga kohe, kui kuritegeliku riigi kirjaga vormi selga tõmbab. Ta esindab oma maad, maad, mis ründab võõrriiki ja tapab selle kodanikke, kaasa arvatud lapsi. Igal Venemaa sportlasel on võimalus mitte toetada agressiooni, loobudes sõja ajal oma riiki esindamast. Sportlikus mõttes võib see olla katastroof, aga ei saa rääkida sportlikest katastroofidest sõja ajal.
Mõned Venemaa sportlased mõistavadki seda. “Kuni inimesed surevad sõjas, minu tiim rallit ei sõida,” ütles ralliäss Aleksei Lukjanuk. “Mitte keegi, keda ma tean, et toeta seda sitta,” lisas ta, pidades silmas Putini sissetungi Ukrainasse.
Massimõrvar Putinile on sport ülimalt tähtis valdkond, ta on ise vana hokimees, maailma judoliidu asepresident (kuni ta sellelt kohalt sõja tõttu taandati), surunud isiklikult kätt pea kõigi olulisemate erialaliitude juhtidega spordi suurvõistlustel. Ta ootas ära isegi olümpia lõpu Hiinas, enne kui ründas Ukrainat. Diktaator Putini jaoks on sport tema poliitika kandja ja Venemaa visiitkaart, tugevaim trump riigi promomisel ja vähemalt seni oli maine talle ka tähtis.
Seega ei saa rääkida Venemaa spordi eraldiseismisest praeguses sõjas. Eri viisidel kehtib sama seotus kõiges. Vene pianist ei tõmba selga särki kirjaga “Russia”, aga tal on võimalus mitte leppida Putiniga, ja tohutu hulk Vene kultuuritegelasi ongi sõja hukka mõistnud – nad on valmis selle nimel loobuma mõnest kontserdist või filmiesitlusest.
Kujutagem ette, et Eestit juhib hullumeelne sõjard, kelle kätel on süütute inimeste veri. Kas me lepiksime sellega? Kas saaksime olla selle riigi kodanikud? Kas me julgeks midagi ette võtta? Avaldada meelt, keelduda oma riigi nimel ja hüvanguks tegutsemast?
Muidugi see ei ole lihtne. Loodan, et enamik Vene kodanikke ei taha sõda. Mitmed julgevad seda veel ka väljendada. Kohtasin Tartus Juri Lotmani kongressil Vene teadlast, kes oli markeriga enda kaelakaardile oma nime kõrvale kirjutanud “No war!”. See on Putini sõda ja arukamad Vene kodanikud mõistavad seda olukorda, ning nad ei mõista hukka sanktsioone kehtestavat maailma, vaid hullunud diktaatori.
Slava Ukraini!
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (254)
