Seekordse saate külaliseks on Romet Vaino ehk mees, kes avastab loodust, iseennast ja kõike, mis sinna vahepeale mahub. Kuidas ta tee iseendani leidis, mida erinevatelt rännakutelt looduse ja enda kohta õppinud on ning mis seostub talle esimesena sõnaga “armastus”, sellest räägitaksegi.
Armastus – sõna, mis ühest küljest on ülekasutatud klišee, teisalt aga tunne, mida liiga vähe väljendatakse. Jutusaade “Armastusest” puudutab pigem seda teist poolt. Saatejuhid Elina Naan ja Veiko Tubin vestlevad koos külalistega armastuse erinevatest vormidest ja sellest, mida see sõna kellegi jaoks tähendab.
Mõtteid vestlusest:
- Ma hakkasin algul käima looduses nädalavahetustel ja õhtuti, aga sellest kujunes heas mõttes n-ö lumepall, mis kogus pidevalt suurust juurde. Käisin küll mitmeid aastaid tööl edasi, aga minu sees oli vähemalt mingi äratundmine tekkinud. Sain aru, et ma pean midagi selle suunaga peale hakkama, et see on see minu õige tee. Sain aru, et ma ei saa võib-olla ühe päevaga kohe sellesse maailma hüpata, aga saan vaikselt harjutada, mängida, proovida.
- Ühel hetkel mind koondati. Ja ma kohe tajusin, et ma olin hinges pikalt seda oodanud. Seda momenti, et ühel päeval ma teen asja ära. Võib-olla jäi natuke puudu ka sellisest hästi konkreetsest, julgest suhtumisest. Aga kui see otsus tuli, siis mõtlesin, et see on nagu märk kuskilt kõrgemalt, siit tagasiteed enam pole. Ja juba paar nädalat pärast seda tegin ma oma esimese matka.
- Eelmisel sügisel käisin Pärnumaal. Tahtsingi teha sellise pika rännaku. Mul oli väga raske seljakott, oli oktoobri lõpp, lörtsi sadas, tuuline. Arvestasin, et teen matka ära kuskil nädala ajaga, umbes 80 km, põhiliselt nendesamade rabakingade ehk räätsadega. Vot see oli füüsiliselt kergelt nagu ellujäämismaiguga rännak. Mina, kes ma olen juba aastaid käinud, ka mina teen vahel inimlikke vigu, juhtub äpardusi – mitte isegi füüsilisel, vaid pigem vaimsel häälestamise tasandil. Mul kuidagi oli nii tugevalt pilt silme ees, kuidas ma sinna sügisesse rappa lähen, on karge mõnus ilm, kas päike paistab või siis on tumedad suured pilved (mis mulle sügisel väga meeldib). Kujutasin kõike seda ette, aga ma ei osanud eluski ette näha, et kui ma sinna oma esimese sammu teen, siis on lihtsalt lörts, lõputu tuul ja vihm. See muutis mu esialgu tigedaks. Pilt, mis ma ootasin, oli midagi muud kui see, mis ma sealt sain. Lootsin, et läheb paremaks, aga tegelikult ei läinud paremaks. Läks pigem hullemaks. Kuskil kolm päeva olingi lihtsalt selline pahur Romet. Jõu ja vihaga läksin läbi vihma. Oli raske. Mulle tundus, et väga suur osa raskusest tekkis ka sellest, et mitte ainult füüsiliselt polnud raske, vaid ma ei olnud mõtte tasandil valmis loobuma pildist, mis mul silme ees oli.
- Kuidagi, ma ei tea kust, tekkis selline kõrvalseisja pilk. Hakkasin mõtlema, et tegelikult ma tulin seiklusele ja mõte oligi selles, et kogeda määramatust. Jõudsin mingis mõttes väga inimlike tõdedeni, mida teadsin ka varem, aga see olukord oli ehe kehastus sellest. Ma saingi aru, et mina saan ainult oma sisemaailma eest hoolt kanda. See, kas homme tuleb päike, lumi või hoopis midagi muud – selle eest mina ei saa vastutada. Siis toimus mingi leppimine, ma alistusin, ilm on nagu ta on, loodus on minust suurem, mina olen lihtsalt väike putukas, aga sitke putukas. Pakkisin suures vihmasajus rippvoodi kokku ja läksin edasi, jätkasin teekonda. Huvitav oli see, et ilm nagu paremaks ei muutunud, aga ma tundsin, et mul tekkis muie näole. Võiks ju arvata, et kui sa kolm päevad oled rassinud, siis väsid järjest rohkem ära – aga ma tundsin, et minu jaoks vastupidi läks edasiminek kergemaks. Võib-olla siis ma kogesingi seda, millest vahel räägitakse kui mehelikkusest ja suurest otsusekindlusest.
- Igapäevases keskkonnas on kõhklust ja kõike rohkem, aga seal määramatus keskkonnas kuidagi tekib selgus. See keskkond tõesti nõuab sinult seda. Ta toob esile mingid ürgsed asjad, mida minu meelest on inimeste, majade ja autode keskel raskem kätte saada.
- Armastusest. Ma olin vist umbes nelja-aastane. Käisin suviti vanaema-vanaisaga Pärnu lähedal suvilas, mis oli jõe ääres. Seal mulle õpetati kalapüüki ja kõike muud. Kogu see atmosfäär – esiteks päikesepaiste. Ma isegi mäletan, mis pluus mul seljas oli. Lapsena kuidagi hästi hoitud tunne ja et jõgi on lähedal. Kuidas mulle oli kogu aeg seda kalapüüki õpetatud, alguses olid kogu aeg mingid väiksed kalad ainult, aga lõpuks sain siukse suure ahvena. Ma ei tea, kas tegelikult ka suur oli, aga sel hetkel tundus hiiglaslik. Ja ma suutsin selle ise kinni püüda. Nagu tihti väiksed lapsed ikka, mul oli mingi ämber ja ma tahtsin kala seal ämbris hoida. Nii uskumatu – minu ahven! Võib-olla see ongi eluarmastus. Sul on turvaline kodune õhkkond, teed mingit asja esimest korda elus ja sul läheb õnneks. Aga seal oli ikka väike, tegelikult päris suur, südamevalu ka. Panin kala ämbrisse, jätsin ta sinna ööseks – ja hommikul kala enam polnud. Ilmselt kass viis minema. Siis küll süda purunes mitmeks killuks. Minu esimene suur ahven, ja keegi röövel kass viis minema.
Vestlussaade “Armastusest” uurib, kuidas armastus meid puudutab ja mõjutab ning millised tunded sellest rääkides meid valdavad. Saadet juhivad joogaõpetaja, brändi Kuu Ruum looja ja luulekogu autor Elina Naan ning näitleja ja luuletaja Veiko Tubin.
