Rain Tamme nime juurde kuulub kuidagi iseenesestmõistetavalt laiend investeerimispankur. Ta on LHV panga ja Fotografiska Tallinna kaasasutaja ning praegu tegev ettevõtetes Siena Capital, Siena Venture Partners ning Oaklins Baltics. Mõeldes meie vestlusele, julgen väita, et oma parimad investeeringud on Rain teinud hoopis pehmematesse väärtustesse. Kunst ja pere (ning esimese lahutamatu seos teisega) on kooslus, millest Rain võiks kirglikult ja südamlikult, Toompea tuultest lõgisevate aknaraamide soundtrack’i taustal vestelda pikalt. Alustame Viljandist, peatume krüptokosmoses ja lõpetame Sixtuse kabelis.

See artikkel on tasuta lugemiseks kampaaniapakkumise “Edasi võtab vastu uusi lugejaid” raames. Ajakiri Edasi saab septembris 9-aastaseks ja tähistame seda 2 kuud (september-okoober) kestva sünnipäevapakkumisega. Kutsume kõiki kvaliteetsest väljaandest huvitatud lugejaid Edasiga tutvuma – iga päev on avalehel üks artikkel Edasi arhiivist tasuta lugemiseks, ja nii 61 päeva järjest. Kampaaniaperioodil sõlmitud tähtajalistele digitellimustele kehtib soodushind -15%, nii era- kui äriklientidele. Samuti kehtib soodushind paberajakirja tellimiseks. Rohkem infot: Edasi võtab vastu uusi lugejaid

“Kunst kodudes” on rubriik, mis avab huvitavate loojate kodu- ja kontoriuksi, riiuleid ja seinapindu ning uurib, kuidas ja miks kunst koju tungis ja milliseid avastusi kooselu teostega kaasa on toonud. Intervjuu on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta Edasi e-poest.

Paljaste rindadega, kaelani tätoveeritud Kersti Kaljulaid vaatab tõtt oma ametivennaga, sootuks abstraktsema ja aseksuaalsemaga. Kunstikriitik Eha Komissarov murrab pilguga vastasseinal habet ajavat kunstnik Toomikut. Eha silmavaade on teravam kui habemenuga. Ta teab rohkem, kui mehe valge Gillette’i vahu alt välja paistab. Kaljo Põllu ülikond tahaks vahele astuda Maarit Murka stiilipuhtale näppude nagistamisele. Soliidse kuldses puuris resideeruva Köleriga flirdib siivutu hõbedasse uputatud Nastasja Filippovna, kes on kohe lähemalt tutvust tegemas väärismetalse peenisega. Palja ülakehaga noor ja mapplethorpe’ilik Toomas Volkmann himustab salamahti küpseid pirne Jüri Palmi natüürmordilt. Mustas ürbis Jeesuse pealuu annab armu Herkki-Erich Merila kinbaku-köidikutes naisele, kes on meie poole seljaga. Aga see pole veel kõik.

Taustal, raamaturiiulitest valvepostidelt jälgivad mängu tõsisemate koodnimedega tegelased nagu “The Intelligent Investor”, “The Money Machine”, lihtsalt “Money” ja “The Accidental Investment Banker”. Neid toetavad pisut krüptiliste nimetustega gängid “The New Market Wizards”, “The Last Tycoons”, “The Hard Thing About Hard Things” ja teised. Ehk on hoopis need tüübid kogu eelneva etteaste eelduseks, võtmeteglasteks ja niiditõmbajateks?

Kõlab nagu mõne Wes Andersoni filmi proloog või “Midsomeri mõrvade” karakterite tutvustus? Hea fantaasia ja toanurgas, james-bondilikult baarikapilt manustatavate napside toel võiks ühe emotsioonidest tüüne, isegi kriminaalse telenovela siit välja punuda küll. Sest pilgud piltidelt ja filigraansed figuurid lendavad kõigis kolmes Toompeal asuvas investeerimiusgrupi Siena kontoriruumis. Pööra, kuhu tahad, ikka tabab sind mõni lugu, kohaliku kunstimaailma superstaar, koloriitne kompa või klassikaks saanud kujund. Kogu selle kadestusväärse koosluse kuraator, omanik ja isand, aga veelgi enam – suur fänn on Rain Tamm. A hell of a lucky guy!

Sa oled kirglik kunstientusiast, hobifotograaf, Fotografiska Tallinna kaasasutaja. Kust su kunstiarmastus alguse on saanud?

Ega ei oskagi arvata. Eks ta sujuvalt on kasvanud ja mingeid mõjusid on võib-olla ka lapsepõlvest. Kasvasin Viljandis, suures viielapselises peres. Eks ma tundsin, et meil polnud piisavalt raamatuid, kuigi ilmselt oli neid isegi rohkem kui keskmisel perel tol ajal. Muidugi oleksin tahtnud, et ka meie kodus oleks päris kunst seinal, nagu mõnel sõbral oli. Võib-olla see ongi minu lapsepõlvekompleks, mis vajab nüüd väljaelamist (naerab). Tegelikult tekkis huvi kunsti vastu võimaluste saabumisel ikka sujuvalt ja pigem kunstiga tegelevate sõpradega lävides.

Sinu lastel ilmselt seda kompleksi ei teki, sest nemad on kasvanud kunstist ümbritsetuna.

Usun küll. Lapsed on saanud alati ka ise valida, mida oma tubadesse seinale panna. Mu üks tütardest (Rainil on viis last vanuses 18, 16, 13, 8 ja 2 – toim) on kunstist täiesti haaratud. Loeb, vaatab ja joonistab ise ka. Alguses pusis ta palju omapäi, aga nüüd käib teda aeg-ajalt üks kogenud kunstnik suunamas.

Räägi, kuidas sa üldse kunstimaailma sattusid ja kuidas esimesed kunstiteosed sinu omandusse jõudsid.

Kunstikogumine sai alguse sõpruskonnast, nendelt kingiks toodud piltidest ja nende loomingu soetamisest. 1990ndatel elasin Nõmmel suure aiaga majas ning seal toimusid erinevad kogunemised ja ka peod, kus juhtus igasuguseid markantseid seiku. Kohal oli peale teiste toredate inimeste kultuuritegelasi ja kunstnikke, päris palju fotograafe, nagu Tarvo Hanno Varres, Herkki-Erich Merila, Peeter Laurits. Samuti hakkasin kunstnikest sõpradega Euroopas kaasas käima, aitasin näitusi püstitada, näiteks Lauritsa näitust Lissabonis. Niimoodi see sujuvalt kuidagi läks.

Alustasin soetamist graafikast ja fotodest. Tasapisi tulid koju ning kontorisse ka maalid.

Mul on rohkelt töid ilmselt kahest kategooriast: kunstnikelt, keda ise hästi tunnen, ja nendelt, kelle stiil eriliselt meeldib.

Proportsionaalselt on mul teiste kogujatega võrreldes ehk rohkem fotot.

Lugesin kiirelt kokku, et meie ümber siin umbes 16 m² koosolekuruumis on 20 teost. Kõik ikka vägagi tunnustatud tegijate loomeaktid. Teeme alustuseks tutvustusringi – kes meil siin kõik on? Räägi ka mõne teose kojujõudmise lugu.

Selles toas on Tiit Pääsuke, Tõnis Saadoja, Toomas Volkmann, Laurentsius, Leonhard Lapin, Anna-Liisa Rajamart, Jaan Toomik, Herkki-Erich Merila, Tarvo Hanno Varres, David Seymour, Heitti Polli, Malle Leis, Peeter Laurits, Jüri Palm.

Teises toas on Maarit Murka, Kaljo Põllu, Tõnis Saadoja, August Künnapu, Kristi Kongi, Mari Roosvalt ja kolmandas veel Ilmar Kruusamäe, Marko Mäetamm, Mall Nukke, Hassan Hajjaj, Jaan Toomik, Toivo Freeman Pilt, John Smith. Kunstiteoste hulk ja asukohad muutuvad siin kontoris üsna tihti.

Näiteks see hõbedane Laurentsiuse “Nastasja Filippovna” on pärit Rainer Sarneti filmi “Idioot” võtetelt. Nüüd kusjuures tahaksid mu tütred seda enda tuppa. Neil on korter, kus ka palju kunsti, mida nad ise oma äranägemise järgi saavad vahetada ja valida. Tütar arvas küll, et kui selline teos toas on, siis kõiki sõpru ta sinna kutsuda ei tahaks.

Hõbedase “Nastasja Filippovna” vastas on teine Laurentsiuse töö tema rikutud portreede sarjast: Köleri autoportree. Laurentsius tegi aastaid tagasi ka selleteemalise näituse – klassikalised portreed, mis olid rikutud värvipritsmete ja muude detailidega. Laurentsius oli Peterburi koolkonna stiili meeldetuletamiseks teinud üks ühele koopia Kumus väljas olevast originaalist. Nägin tema ateljees seda Köleri portreed ja palusin tal see samamoodi ära rikkuda, nagu need teosed ta sarjas olid. See polnud üldse nii lihtne, rikutud Köleri valmimine võttis kõvasti aega, enne kui töö endale sain. Selgus, et tahtlikult kahjustatud tööd oli palju keerulisem luua kui perfektselt teostatud maali. Laurentsius pani teosele nimeks “Ceci n’est pas un Köler”.

Teises toas olev Maarit Murka maal on aga näiteks kingitus sõpradelt minu 40. sünnipäevaks.

Kõrvalruumis on ka Tõnis Saadoja akvarell endises NO teatris asuvast laemaalist. See 50-ruutmeetrine teos on üks väheseid kaasaegseid monumentaalmaale avalikus ruumis. Tean, et oled laemaaliga ka ise seotud.

Jaa. Idee lasta Tõnis Saadojal teha NO majja laemaal tuli Eero Epnerilt, kes kutsus mind selle valmimist toetama. Nii ma tegingi, sest mõte meeldis mulle kohe – selleks ajaks polnud Eestis 50 aasta jooksul ühtki suurt laemaali tehtud. Akvarell on tänutäheks Tõniselt toetuse eest.

Sa oled varemgi nimetanud end pigem kunstientusiastiks kui kunstikogujaks. Kas üks välistab teist?

Ma ei ole koguja, sest ma ainult ei osta kogumiseks, vaid ka müün aeg-ajalt. Müün eelkõige inimestele, kel kas kontoris või kodus seinad tühjad ja kes kunsti vastu siirast huvi tunnevad. Kaido Ole on öelnud, et kunstikoguja on see, kel on rohkem kunsti, kui koju ja kontorisse mahub. Ses mõttes olen koguja küll, jah.

Kuidas soetad kunsti – kas pigem galeriidest või kunstnikult otse?

Olen ostnud nii ja naa. Mõlemal on oma roll ja galeriidest mööda minna ei ole hea. Samas, kui juba niikuinii kunstnikuga otse suhtled ja tal pole konkreetse töö osas veel ühegi galeriiga kokkulepet, siis on otse ostmine väga loomulik.

Uurid sa kunstnike tausta, potentsiaali olla järgmine uus täht, püüad äkki teadlikult toetada just nooremat generatsiooni, sest nemad vajaksid kõige enam tuge ja hoogu? Või teed otsuseid siiski pelgalt emotsiooni pealt?

Kõige olulisemad on muidugi emotsioonid. Töö peab meeldima ja see on puhtalt subjektiivne tunnetus – asjalikult selgitada mina seda ei oska. Alateadlikult mõjutab ehk seegi, kas ja kui aktiivne kunstnik on. Jälgin rohkem eakaaslaste ja nooremate tegijate loomingut, kuna lävin nendega ja vahel ikka soetan neilt ka. Öeldakse, et just peatselt sureva kunstniku teosed on kõige väärtuslikumad (naerab). Samuti olen üks Tallinna Kunstihoone Kevadnäituse publikulemmiku auhinna toetajaid (koos Aivar Berzini, Tiit Pruuli, Riivo Antoni ja Jaan Manitskiga – toim). Oleme kokku leppinud, et teeme seda seitse aastat ja siis vaatame edasi.

Ma vaatan, et mingi vimka ja huumor jookseb neist ümberringi olevatest töödest läbi. Mis sind veel kunsti puhul kõnetab?

Jaa, huumor on teoste puhul oluline märksõna. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et mind kõnetab figuratiivne, humoorikas, naiste power’iga seotud kunst ning paelub ka 1970ndate, lapsepõlvest meelde jäänud esteetika – Kaljo Põllu, Malle Leis, Ludmilla Siim, Lapin.

Kui tahta üldistada, siis mulle tundub, et sul on üsna palju figuratiivset, aga vähem abstraktset kunsti. Öeldakse, et abstraktne kunst on filosoofiline, teoreetiline ja vaimne ning sestap ka suurem proovikivi nii hingele kui intellektile. Mis suhted on sul abstraktse kunstiga?

Mul on tõesti vähe abstraktset kunsti. Olen isegi juurelnud, miks mulle abstraktne laad väga ei meeldi. Mingil ajal, kui mul oli oma kabinet, vahetasin tihti pilte, et neid paremini mõista, ja paljud neist olid abstraktsed. Tahtsin aru saada, kas mulle jõuab nende sõnum kohale. Olen nõus, et abstraktne kunst tekitab palju mõtteid, aga ka palju küsimusi. Võib-olla pean sinna veel kasvama. Kuid võib-olla peitub ses isegi natuke trotsi, sest on palju kontoreid, kus on abstraktne maal seinal ja kõik märkavad, et ohoh, kunst, väga lahe, aga tegelikult pea keegi ei süvene ega huvitugi. Figuratiivne haarab kohe ka möödajalutaja pilgu.

Kuidas sa suhtud multidistsiplinaarsesse, eksperimenteerivasse, uutest tehnikatest ja võtetest tüünesse kaasaegsesse kunsti?

Naudin seda, kui tunnetan, et teosed on siirad, valminud punnitamata. Tunnete ning tunnetuse teema on kunsti puhul tähtis. Punnitamine mulle ei meeldi ja kui miski on tehtud ponnistades, on seda ka tunda. Mulle meeldib fotot ja muud kunsti võrrelda muusikaga. Muusikas eelistan kaasaegseid klassikuid, eriti minimalismi. Kuigi kuulan ka Pierre Boulezi, meeldivad minimalistid mulle siiski rohkem.

Kuidas hindad kohalikku visuaalse kunsti olukorda? Kas mingi areaal, teema on täitmata või võiks vindi peale saada? Marko Mäetamm, kelle teoseid sinulgi hulgem on, kirjeldas tänapäeva kunstivälja olukorda kui tasapaksu: kõik on küll kena ja hästi, aga suuri plahvatusi, erakordset arengut ja avastusi pole viimasel ajal olnud. Kas nõustud sellega?

Olen nõus, et midagi tohutut, ehmatust ja läbilööki mujal maailmas pole toimunud. Muidugi oleks hea meel, kui midagi enneolematut ja võimsat juhtuks, aga ma ei virise, et nii pole läinud. Muidu on aga olukord ju mitmekesine. Leidub kõike ja ei saa öelda, et kaasaegne kunst oleks näiteks kuidagi liiga kontseptuaalne. Foto puhul räägitakse sellest küll, kuid minu meelest on just rahulikult huvitav. Loomulikult meeldiks mulle rohkem action’it. Mulle meeldivad ka tormised, tuisused või kõvade vihmahoogudega ilmad. Need on mu lemmikud, neis on power’it.

Nüüd kuulamegi akende lõgistamise sümfooniat, mis on ilus ja ülev, aga samas pisut dramaatiline – natuke nagu taustamuusika mõnest Hitchcocki filmi stseenist, kus kedagi kohe veristama asutakse.

NFT-d tulid juba pisut teemaks. Mis tundeid need sinus tekitavad ja mis sidemed sul NFT-de ning krüptokunstiga on?

Üritan end uute suundumustega kursis hoida. Loen palju krüptost ja NFT-st, et olla populaarne isa ja kursis teemadega, mis mu lastelegi huvi pakuvad.

NFT-d on kahtlemata huvitav uus sõõm värsket õhku.

Eks ma olen neid ikka vaadanud ning puhtalt katsetamissoovist ka ostnud, et proovida, kuidas see praktiliselt toimib. NFT-de maailm on alles algusjärgus – väga raske on seal orienteeruda ja mõista, mis omab pikaajalist väärtust. NFT-del on väga palju rakendusvõimalusi ja tõenäoliselt on suur osa neist täna hype. Kindlasti ei saa aga ignoreerida, et tervikuna on sel tehnoloogial palju pakkuda, ka kunstimaailma jaoks. Pikas perspektiivis ma usun küll plokiahelate teemasse, kuigi samas tundub see parajalt naeruväärne. NFT-dega niisamuti – mul on kahju neist, kes sinna liiga palju aega ja raha panevad.

Peatumegi korraks kooslusel kunst kui investeering. Anna nõu algajale kunstihuvilisele, kes sooviks kunstist endale pensionisamba teha. Millesse ja kuidas peaks investeerima?

Dividende saab kunstilt ikkagi emotsioonidena. Pensionisammast kunsti kogudes ei ehita. Tuntumate nimede ostmine on muidugi kindla peale minek. Nende tööde väärtus kasvab ajas – on arvutatud, et umbes 10% aastas, mingitel perioodidel võib-olla rohkemgi. Vähetuntud kunstniku nimi tähendab, et ka ta töö väärtus pole veel väga likviidne. Kahtlen aga, kas kunsti peaks ostma investeeringuna ja seepärast, et töö hind läheb ajas kallimaks. Muidugi on hea tunne teada, et teos ei kaota väärtust, kuid emotsioonid, mida kunst iga päev pakub, on kindlasti suurema kaaluga. Mulle tundub imelik osta täna kunsti plaaniga see pensionieas maha müüa. Samuti on see raske, kui oled juba koos mõne teosega elanud. Negatiivsed emotsioonid, mida saad kunsti rahaks tehes, pole mu meelest seda väärt.

Siiski, mitmed analüüsid näitavad, et kunst on finantsiliselt kindel investeering, sest kunst on aktsiatega võrreldes paremas korrelatsioonis. Näiteks ArtPrice100 indeksi (võrdleb oksjonitel enim müünud ja kollektsioneeritud kunstnikke S&P 500-ga) viimase 18 aasta analüüsi põhjal on kunsti väärtus ületanud börsituru oma 180–250%. Masterworksi platvorm näitab üsna selgesti, kui suurt tulu kui pika perioodi jooksul kunstiga teenida võiks. Ka viimase, 2009. aasta majanduskriisi järel langesid 100 parima kunstniku teoste hinnad analüüsi kohaselt 26–28%, mis on poole vähem kui aktsiaturul. Kuigi kunstiturg ei ole süsteemi riskide suhtes immuunne, pidas erakordse kvaliteediga teoste väärtus vastu ja tõusis kiiresti taas endisele tasemele.

Just, ning kunstivahendajad on hakanud end reklaamima finantsuudiste saitidel. Olen isegi Masterworksi kaudu panustanud maailma tippnimedesse ning see on tõesti pigem ratsionaalne kui emotsionaalne investeering. Kuigi ka seal on emotsioone omajagu, nagu muudegi investeeringute puhul.

Millesse ja miks sina ühisrahastusel toimivasse Masterworksi oled panustanud?

Masterworks on väga hea lahendus maailma tuntuimate kaasaegsete kunstnike n-ö demokratiseerimiseks. Sellel platvormil on võimalik osta väike osalus miljoneid maksvas kunstiteoses. Mina oman tükikesi Basquiat’, Warholi, Riley töödest. Miks mitte – kunst on piiratud ressurss ja nende kunstnike teoseid on maailmas ainult üks. Masterworksis toimuv on juba päris pikaajalise investeerimise moodi, sest sealsed tööd järgivad enam-vähem täpselt kunstituruindeksi liikumist. Ehk saab see platvorm peagi ka emotsionaalsema hoo sisse, kui tööd New Yorgis galeriisse välja pannakse, mis minu teada plaanis on.

Mul on hea meel, et ka Eestis püütakse midagi selles suunas teha. Reigo Kuivjõgi Kunstifond on üks headest algatustest, kuigi mitte päris selline nagu Masterworks, siis Eesti kunsti jaoks ehk isegi sobilikumgi.

Oled sa oma teoste saatuse üle ka juurelnud – mis neist kunagi saada võiks?

Mõned tööd pärandaksin ilmselt mõnele muuseumile, ülejäänud jaotaks laste vahel laiali. Ma usun, et kunst on hea pärandus.

Tagasi kunsti ja emotsioonide juurde. Meenuta palun mõnda viimatist meelde jäänud või raputanud kunstikogemust?

Raputada on mind keeruline. Kui natuke järele mõelda, ei meenugi, millal kujutav kunst viimati päriselt raputas. Meeldejäävaid töid ja momente, mis on meelde jäänud ja mille üle olen pikemalt järele mõelnud, muidugi jagub. Kasvõi hiljutine Alice Kase ja Neeme Külma näitus Linnagaleriis (“Edevuses üksi” – toim). Mulle tundub, et rohkem poeb hinge ja võib und segada mõni teatrietendus, film, raamat. Viimase nädala paar ööd olid tavalisest unetumad Jevgeni Vodolazkini “Aviaatori” pärast. Püüan seda nüüd õhtuti mitte lugeda.

Lõpetuseks selle rubriigi stampküsimus: kui saaksid valida endale ühe kunstiteose ükskõik mis ajastust, maailma nurgast, siis mis teos see oleks?

Raske küsimus. Ütleme siis, et Michelangelo loodud Sixtuse kabeli laemaali. Teeksin selle NFT-deks ja müüksin rahvale laiali.