Märkame murelikult, et laste vaba aja kasutus on üha enam ekraanikeskne, selles lapsi süüdistada on absurdne. Loodusest võõrduva kultuuri väljakujunemine viib meid aga väga kiiresti loodusest arusaamise vähenemiseni ja sel on mõju meie ajule ja käitumisele. Meil pole võimalik iga päev sõita linnast välja, et laps saaks olla looduse keskel. Ei ole aga mitte ühtegi takistust, miks ei võiks maaga võrreldav loodusekogemus olla kättesaadav ka linnas.

“Lapsed, kes kui vangis eland, pole kaua murul käind” – see kevadine lauluviis tuleb meelde just praegu, kui talihari on küll murdunud, aga pool lund on veel ees. Päevade pikemaks venides hiilib üha rohkem hinge kevadeootus. Saaks jälle palja jalga õues kõndida. Kui mõelda linnalastele, siis millal nad viimati paljajalu õues kõndisid? Mitte korraks rannas rätikute juurest vette ja tagasi, vaid tegelikult, kohe pikalt, päevade kaupa. Kui see juhtus viimasel suvel, siis on ju kõik väga hästi. Kardetavasti aga on see kogemus paljudel linnalastel jäänud aastate taha või pole seda kogemust üldse. Kui palju on meie lapsed kontaktis loodusega?

Mihkel Kangur

Mihkel Kangur on Rakvere Riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht, varasemalt töötanud Talllina Ülikooli vanemteadurina. Hariduselt ökoloogia doktor ja uurinud Eesti taimkatte arengut jääajajärgsel perioodil. Ökoloogia alaste uuringute tulemustest olen näinud, milline on olnud inimese mõju ökosüsteemidele ja millised võivad olla vastasmõjude tagajärjed meie ühiskonnale. Seetõttu olen viimastel aastatel üha enam keskendunud säästva arengu haridusele ja Gaia haridusele, lootuses, et meil on läbi hariduse võimalik muuta ühiskonna kurssi. Loe artikleid (49)