Kõik algas sellest, et ma kukkusin. Ent võib-olla on kõik kestnud juba pikemat aega? Algusest saadik. Aga kukkusin ma nii, et vajasin kipsi ja kõigele lisaks veel ka kirurgilist sekkumist.
Aasta alguses fikseeriti mu parema käe murdunud randmeluu metallplaadi ja nelja poldiga. Selles pole iseenesest midagi eriskummalist ega traagilist. Ühtepuhku juhtub igasugu hädasid, ikka murduvad mõned luud, ikka libisetakse uiskudega kiilasjääl. Õnnetused käivad inimesi mööda. Tähelepanuväärne on aga see, mis juhtus minuga pärast vahejuhtumit uisujääl.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (41)
