Podcasti “Armastusest” seekordne külaline on Ilmar Raag, kellega vesteldakse kaitseväest, vägivallast, lugude jutustamisest, vaimsest tervisest ja otse loomulikult armastusest. Sealhulgas isamaa- ning jumalaarmastusest, aga ka koolipoisi esimesest armastusest.

Armastus – sõna, mis ühest küljest on ülekasutatud klišee, teisalt aga tunne, mida liiga vähe väljendatakse. Jutusaade “Armastusest” puudutab pigem seda teist poolt. Saatejuhid Elina Naan ja Veiko Tubin vestlevad koos külalistega armastuse erinevatest vormidest ja sellest, mida see sõna kellegi jaoks tähendab.

Mõtteid vestlusest:

• Kas praegusel äreval ajal ei ole naiivne teha podcast‘i armastusest? Naiivne see kindlasti ei ole. Ma mäletan, kui ma lugesin Jaan Krossi mälestusi, siis isegi kui ta kõike otsesõnu välja ei ütle, me näeme ikkagi, et ka Siberis paguluses elati elu ja armuti, moodustusid uued paarid ning sündisid lapsed. See on selline looduse jõud, mis ütleb, et olgu see häda kui suur tahes, mingil viisil inimene kogu aeg kohaneb. Ja see, mis on armastus, ka see jääb sind ükskõik mis moel saatma.
• Ma võin öelda, et ma ei ole naisest iial mõelnud intensiivsemalt kui siis, kui olen laigulises sõjaväemundris kusagil looduses pikali oodanud mingisugust järgmist sündmust. Siis on pea ootamatult kodu- ja armastusemõtteid täis.
• Isamaal on vaja erinevaid inimesi. Ma usun päris kindlasti, et need, kes on kaitseväe teemaga liiga palju kokku puutunud, omal moel sandistuvad. Väga huvitavad on näiteks Leo Kunnase mõned raamatud. Leo Kunnas on siis erusõjaväelane, kellest on saanud ka kirjanik. On kirjutanud ulmekirjandust ja sõjandusega seotud kirjandust. Ühes fantaasiateoses, kus ta näeb ette Vene Föderatsiooni rünnakut Eesti vastu, on tema alter ego moodi tegelane, kes räägib koletisest iseeenda sees. Ta ütleb, et saan aru, et mind on praegu isamaale vaja, aga tegelikult olen ma koletis. Sest ma oskan sõda ja mõnel moel ka vajan seda.
• Üheksakümnendad aastad oli Eestis selline aeg, kus me olime korraks isegi maailmas kas kolmandad-neljandad tapmiste arvult 100 000 elaniku kohta. See oli n-ö maffiasõdade aeg. Nüüd oleme jõudnud olukorrani, kus kuritegevus on väga paljudes – mitte küll kõikides – kategooriates täiesti kokku kuivanud. Tapmised täna Eestis tähendavad tavaliselt seda, et vanad sõbrad joovad koos ning ühel hetkel läheb pilt silme eest, katus sõidab ära, haaratakse laua pealt nuga ja torgatakse see joomakaaslasesse. Politseinikud ütlevad, et kui sa peaksid täna Eestis surema, siis sa tead oma mõrvarit ja see juhtub mingi joomingu ajal. Aga need numbrid on tohutult väikesed. Samamoodi on liiklussurmad alla läinud. Me oleme hakanud turvavööd kinni panema, inimesed istuvad joobnult rooli taha harvemini kui kunagi varem. Aga on üks kategooria, mis ei ole oluliselt alla läinud – ja see on see, mis kodudes juhtub.
• Mis mulle tõepoolest meeldib, on üsna klišeelik – mulle meeldib minna pikale loodusmatkale, mida on võimalik teha mitu päeva, nii et ühtegi inimest ei näe. Kui sa lähed metsa ja matkad, siis unustad ka otseselt iseendaga tegelemise ära. Ärkad hommikul üles, ei mõtle ka, kuhu sa lähed, lihtsalt hakkad minema.
• Kui sa kedagi armastad, on sul tihtipeale hirm, et äkki ühel hetkel ta ei armasta sind vastu. See ongi see kartus – jumalakartus. Äkki ma teen midagi valesti, mille tõttu ma kaotan Jumala armastuse. Ja see mõte, et jeerum, see on ka iga armastuse osa, on mind saatnud siiani.
• “Erik Kivisüdame” stsenaariumi omaksmõtlemisel ma päris palju piinlesin, sest seal on kaks peategelast – üks poiss ja üks tüdruk. Tüdrukul on suur probleem, mida ta peab lahendama. Ja poiss justkui käib selle tüdrukuga kaasas. Poiss on selline taibu, lahendab erinevaid mõistatusi – ses suhtes funktsionaalne tegelane. Aga miks ta selles filmis on, seda ma stsenaariumis hulk aega ei näinud. Kuni ühtäkki plahvatas, et kuule, Ilmar, sina said juba esimeses klassis aru, et oled armunud ühte tüdrukusse. Isegi kui tegelaste vanus on 10–11 aastat, miks ei võiks see film ollagi esimese armastuse film? Koos sellega, et filmi üks peamine teema on julguse puudumine oma tunnetest rääkida. Erik Kivisüda väidab, et tunded ei lähe talle korda, sest tal on kivist süda. Filmi põhisisu ongi, kuidas see tunne tüdruku vastu temas kasvab niivõrd, et ta filmi lõpus julgeb oma tunnetest rääkida.
• Esimeses klassis jalutasin ma oma klassi lemmiktüdrukuga tihipeale pärast kooli täiesti teises suunas, kuhu mu kodutee läks. Ja ühel hetkel, kui siiski kodu poole pöörasin, jõudsin oma mõtetes arusaamisele – jaa, teda ma armastan. Seda ütles siis esimese klassi poiss endale.

Vestlussaade “Armastusest” uurib, kuidas armastus meid puudutab ja mõjutab ning millised tunded sellest rääkides meid valdavad. Saadet juhivad joogaõpetaja, brändi Kuu Ruum looja ja luulekogu autor Elina Naan ning näitleja ja luuletaja Veiko Tubin.