Lumehelbekesed “vinguvad” asja eest, on aga tekkinud vingujad, keda ma nimetaks vanahelbekesteks. Vanahelbeke vingub päriselt ja vingub kõvasti. Tema tahab, et kõik oleks vanaviisi ja kui pole, on kisa taevani, kirjutab Susan Luitsalu aasta viimases kolumnis.
Ma ei usu, et ma olen ainuke, kellele tundub kohe-kohe lõppev aasta täpselt samasugune nagu sellele eelnenud aasta – rütmist väljas, ettearvamatu, kohati ärev, samas üsnagi pidžaamane. Midagi nagu tegemata pole jäänud, aga samas on iga plaani puhul pidanud tugevalt arvestama, et see ei pruugi täide minna – kes teab, mis tüvi või puhang jälle kuskilt välja vupsab ja uue eriolukorra põhjustab. Või teeb haigeks näitleja etenduses, mille nägemist oled oodanud viimased 3 aastat ja kuhu on lõpuks õnnestunud läbi ussi sellesamuse piletid hankida.
Kliinilised psühholoogid ehk on õnnelikud? Vähemalt selles superstaarpsühholoog Lori Gottliebi raamatus “Võibolla sa peaksid kellegagi rääkima”, mille ma sel aastal tõlkisin (soovitan lugeda, õppetunde äärest ääreni täis), arutles ta igal sammul sellest, kuidas inimese paljud hingehädad tulenevad sellest, et meil on naiivne komme uskuda, et elu allub inimese tahtele ja oma tulevikku on võimalik täielikult kontrollida. Kuna teadmatus ja tundmatus on inimese jaoks ühed õudseimad asjad, ei ole kellelgi mingit tuju end vabalangemisse lasta ja nii proovitakse tihtipeale ikka seda paaniliselt peos olevat kandilist klotsikest pressida vahepeal omatahtsi ja sinust täielikult sõltumatult ümmarguseks muutunud auku. Ei mahu, aga ikka pressime! Ja kui siis ikka ei mahu, nutame!
Koroona-aastad peaks sellest aspektist olema hea õppetund, et ükskõik kui palju me ka sahmime ja orgunnime, mõjutavad sündmusi ikkagi igasugu kontrollimatud tegurid. Nüüd peaksime juba oskama tõele näkku vaadata, end lõdvaks lasta ja minna lasta? Paketipuhkuste, teatripiletite ja muu taolise puhul ehk ongi nii, et enam pole maailmalõpp, kui vaba nädalavahetus tuleb täiesti ootamatult spaa asemel diivanil Netflixi seltsis mööda saata, aga muus osas on mind sel aastal pigem hämmastanud, kuidas ikkagi vanast ja harjumuspärasest kümne küünega kinni hoitakse.
Suurim skandaal lahvatas nüüd äsja hapukapsaste ja aastavahetuse rakettide gemüüses, kui õiguskantsler, kes on ühtlasi lasteombudsman, laste õiguste ja kaitse edendamise maskott, väisas ilma igasuguse lojaalsuskonfliktita lapseealise seksuaalse ahvatlemise eest tingimisi karistust kandva kirjaniku raamatuesitlust. Sõna “ahvatlema” kõlab liiga kelmikalt ja kes pole asja tuuma korralikult süvenenud – sest see oli vastik ja ei kuulu enamuse inimeste hoolikalt kontrollitud-kureeritud kandilise klotsi maailma –, pole ka ilmselt kursis, et kirjanikuhärra ei meelitanud kedagi niisama kommide ja küpsistega põlve peale istuma, vaid jutustas enda meelest lapsele väga räigel moel muu hulgas sellest, kuidas ta käib külas naisel, kellel on 10-aastane laps, ja kuidas ta siis nende mõlemaga seksib ja on seksinud ka 8-aastasega, kes akti ajal “jonnis”.
Üsna selge peaks olema, et lastest sellisel viisil isegi ei mõelda mitte, aga veidral kombel ujus välja hoopis hulk keskealisi ja vanemaid, nii mehi kui naisi, kes hakkasid pisendama nii “ahvatlemist” kui kogu ebaeetilist olukorda üldisemas plaanis.
Loogiline – see vana hea kandiline klots aegadest, kui sai koos muretult hängitud, ei mahu enam sinna frustreerivalt ümmargusse auku, mis vahepeal muudel asjaoludel tekkinud on.
Korraks kõrvale põigates. Selle aasta viimane välisreis viis mind Saudi Araabiasse, mis end kroonprintsi juhtimisel nüüd moodsamaks on reformimas. Kui küsitakse, kuidas seal siis tänapäeval on kah, olen vastanud, et kuigi välisturist ei pea end enam kinni katma, siis hoolimata äärmiselt kurguni kinni nööbitud ja hõlstidesse mässitud välimusest sain siiski ühelt külamehelt noomida, et mul rätti peas pole. Juhtkond võib ju otsustada, et oleme veidi vabameelsemad ja laseme lääne naistel palja peaga käia, aga sabaots ei tule nii kiirelt muutustega kaasa ja valge daam saab tänaval ikkagi riielda.
Samalaadse kogemuse ja aasta poliitilise pettumuse – maailm teatavasti ju koosneb ahelreaktsioonidest, liblika tiivalöökidest ja muudest makramee-laadsetest puntraseostest – põhjustas mulle seesama raamatuesitlus. Nimelt, olles vanade erakondade sültjatest või siis liigagressiivsetest olekutest väsinud, hääletasin KOV valimistel (ja ka eelmistel, Riigikogu omadel) ühe Eesti 200 erakonna (nais)kandidaadi poolt. Kui sama erakonna üks kaanepoisse Marek Reinaas kurikuulsal raamatuesitlusel figureeris, jõudis läbi viinamarjaväätide minuni mitte ainult kaanepoisi enda, vaid ka minu valitud kandidaadi onuheinolikult ükskõikne suhtumine olukorda. Samuti – kui sotside fraktsiooni esimees Indrek Saar ütles, et teda teevad nii õiguskantsleri osalemine üritusel kui hilisem sõnavõtt kurvaks, siis minu seinale sattus nende erakonnast samuti üks daam vastupidist väitma. Kui mitte öelda, et hagu andma. Nagu Saudi Araabia külamehed – PR-meeskond võib jahuda muutustest ja positiivsetest alternatiividest, kui valid just neid, aga vanem kaader tšillib ikka Kuku Klubis, nagu oleks 1999.
See kirjandushuviliste kogunemine on muidugi vaid üks näide.
Lisaks on pinnale ujunud Otto-Triinu pahateod ja ahistavad lapsemaiad treenerid, kelle puhul taas vanem generatsioon kaitsele asub. “Pealtnägija” kommentaarides sai lugeda küpsete prouade kommentaare, kuidas vaese maadlustreeneri elu on nüüd rikutud… Küll olevat noored lihtsalt lumehelbekesed ja küll lokkavat meil “tühistamiskultuur” (viimasest on kusjuures saanud vanema generatsiooni poolt valesti mõistetud termin, mida pillutakse kergekäeliselt vasakule-paremale kohe, kui ei meeldi, et keegi sinu kandilist klotsi hukka mõistab).
Aastal, mil on eriti teravaks teemaks saanud laste depressioon ja enesetapud, aga mitte ainult – ka täiskasvanute vaimne tervis –, on minu meelest erakordselt napakas hakata jonnima, kui keegi mõistab hukka seda, kui väärkohtlemisele tähelepanu pööratakse.
Lumehelbekesed “vinguvad” asja eest, on aga tekkinud vingujad, keda ma nimetaks vanahelbekesteks. Vanahelbeke vingub päriselt ja vingub kõvasti. Tema tahab, et kõik oleks vanaviisi ja kui pole, on kisa taevani. Kõvem kui lumehelbekestel. Ilmselt vingusid samasugused vanahelbekesed ka siis, kui lastel vabrikutes töötamine ära keelati, aga nüüd ei tuleks ju kellelegi pähe oma last hommikul kooli asemel Kunda tsemenditehasesse saata. Vist?
Tegelikult muidugi on nõks imelik, et aastal kohe-kohe 2022 peab sellist juttu rääkima. Seega soovin tulevaks aastaks, et samamoodi nagu paljud õppisid koroona-ajal kontoris käimisest, teatripiletitest ja muul viisil oma elu kureerimisest lahti laskma, õpitaks ka päriselt positiivselt muutuma. Lihtsalt – ära ole vanahelbeke, ole iseenda uus versioon.
Susan Luitsalu
Susan Luitsalu on kirjanik, teletegija, hedonist ja maadeuurija. Tema elu ja karakterite märkamist on tunnustanud nii lugejaid kui kriitikud. Teda on auhinnatud ka Aasta kirjanik 2020 tiitliga. Susan kirjutab oma kolumnides linnaelust, sellest, kuidas tema elu näeb ja mis tähelepanu tõmbab. Loe artikleid (18)
