Kaasaegse kunsti maailmas on Veneetsia biennaal üheks märksõnaks, mida teavad kõik. Esindatus biennaalil on justkui rahvuslik kohustus ja võimalus, nagu seda on olümpiamängud või Eurovisioon. See on maamärk, mille järgi mõõdetakse kunstniku ning tema esindatava riigi küpsust ja staatust.
Nagu iga kureeritud kunstinäituse puhul, pole vähemtähtis roll biennaali kuraatoril, kellelt oodatakse pea et mägesid liigutavat ühiskondlikku sõnumit. Tänavune, 57nda rahvusvaheline kunstinäitus pakub uusi viise maailma vaatamiseks ja inimkonna tähistamiseks – prantslannast kuraator Christine Macel püüab peegeldada loojanatuuri mitmekülgsust ja keerukust.
Erinevalt tavapärasest traditsioonist ei määranud ta biennaalile konkreetset teemat, vaid otsustas üleskutsuva ja üldsõnalise loosungi „Viva Arte Viva“ kasuks, et rõhutada kunstnike rolli mitmekülgse maailma mitmekesisel tõlgendamisel, nende häält ja vastutust ühiskonna ees. Selle suurejooneliselt kõlava, korraga kõik ja mitte midagi ütleva pealkirja alla koondatud 51st riigist pärit 200 kunstnikku koondava väljapaneku eest on teda nii kiidetud kui kirutud.
On leitud, et seekordne lahendus on vormistuselt hingamis,- vaatlemis- ja jalutusruumi jättev, kuid samas sisuliselt turvaline ja poliitiliselt korrektne, maandades riske, mis kaasnevad näiteks aktuaalsete, ent tundlike sõja- või pagulasteemade käsitlemisega. Macel kommenteerib siinkohal, et kuigi kunstniku sotsiaalne kohustus on osutada vastupanu, ei tähenda see, et kunstil peab olema poliitiline funktsioon. Vastupanuakt võib olla suunatud ka utoopiate või lootuse kaotamise vastu, leiab ta.
Kunstnike valimine näitusele on Maceli jaoks olnud järjepideva aastakümneid kestnud protsessi ehk õppimise, inimeste ja isikutega kohtumise ning ülemaailmse uurimustöö tulemus. Nimekate tõmbenumbrite kõrval on olnud tema jaoks samavõrd tähtis, et biennaalil on kaasatud kunstnikud, kellel on vähem nähtavust olnud. Noorte kunstnike debüüdid sümboliseerivad nii vaadet tuleviku suunas kui pakuvad võimalust uuteks avastusteks.
Rääkides nimekusest ja avastamisest jõuame ka maailmanimede taasavastamiseni. Üheks selliseks nimeks võib pidada Damien Hirsti, kelle sadadesse miljonitesse küündiv kontoseis paneb küünikud kahtlema tema loomingu siiruses ning toob esile küsimuse kunstiteose väärtuse ja väärtuslikkuse suhte kohta. Nii on kuluaarides kerkinud üheks biennaali kirglikumaks kõneaineks Hirsti personaalküsimus. Kas kunagi konserveeritud loomarümpade esitlemise poolest tuntuks saanud, ent viimastel aastatel varjusurma vajunud kunstnik on hauast üles tõusnud? Milline on tema sotsiaalset vastupanu osutav roll olukorras, kus pooled tema ligi paarisajast biennaalil esitatud uuest tööst on juba ette maha müüdud? Vastupanu kapitalistliku maailmakorra triumviraadile see igatahes ei paista tähistavat…
Küll aga seisab Hirst utoopiate eest. Oma kaheosalise ekspositsiooni juhatab ta sisse looga ammu aegu tagasi India ookeani põhja uputatud ja korallidega kattunud antiiksete skulptuuride kollektsioonist, mis alles kümme aastat tagasi avastati ja merepinnale üles toodi. Kujude seas on nii jumalaid kui deemoneid. Kergeusklikumad külastajad rõõmustavad, et saavad osa niivõrd mastaapsest ajaloolisest leiust. Tähelepanelikumad märkavad kollektsiooni seas Miki-Hiirt ja Kate Moss’i ning rõõmustavad, et närisid triki läbi – Hirst tegi kõik kujud ise ja viis need vee alla koralle külge kasvatama.
Veel tähelepanelikumad närivad veel kaugemale – korallid on sama võltsid kui kujud ning kogu kollektsioon on loodud lihtsalt mahamüümiseks.
On vaja midagi enamat, kui tähelepanu, et aru saada, millele kogu projekt tegelikult osutab – müütide utoopilisuse ja nende müüdavuse vahelisele paradoksile. Kui Hirst ja tema toodang on ülehinnatud kitš ja kapitalistlik lõks, ärge siis ostke piletit tema näitusele, vaba valik!
Christine Maceli jaoks on kunst iseenesest alternatiivne reageerimisakt, ruum vabaks ja individuaalseks eneseväljenduseks. Niisamuti on vaatajal vabadus otsustada, kuidas ta kunstile reageerib, kergeusklikuma reaktsioon ei ole kehvem küüniku omast ega vastupidi. Tähtis on, et reaktsioon toimub. Kuraatori sooviks on panna külastajad näituselt lahkuma mõningate kahtluste ja samas rohke kindlustundega, luua ja leiutada homne maailm, juurelda aja ja igaviku üle. Damien Hirsti keerukas ja mitmekihiline natuur ning tema utopistlik mütoloogia on siinkohal ainult üheks võimalikuks vihjeks ja vahendiks mitmekümnete teiste isik- ja rahvuspaviljonide keskel.
Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustavad Haus Galerii galeristid Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.
