Kuu aega tagasi kirjutasin Edasis sellest, kuidas ebavõrdsuse problemaatilisuse pideva rõhutamise puhul tulistatakse märgist mööda. Nimelt, majandusega igapäevaselt kokku puutuva inimese silmade läbi vaadates ei ole probleem sugugi ebavõrduses, vaid vaesuses. Inimlikke kannatusi põhjustab ikkagi vaesus, mitte ebavõrdsus. Sellise väite peale ilmselt tahab nii mõnigi lugeja kohe öelda: „Aga ikkagi…“ Neile soovitaksin ma just seda sama eelmist lugu lugeda.

Ebavõrdsusnarratiivi kesksele kohale asetamine on pikemas perspektiivis tee vaesusesse

Ebavõrdsuse kui suurima probleemi narratiiv on tänaseks kinnistunud vähemalt sarnasel määral kui sügavalt ekslik arusaam sellest, et igasugune rikkus on nullsumma mäng – see, kui kellelgi on, peab automaatselt kellelgi puudu olema. Lisaks sellele kasvatavad ebavõrdsuse vähendamisele suunatud poliitikad ebavõrdust kohati suisa mõõdetavalt.

Tagatipuks kipub arenenud maailma vananev rahvastik pideva ebavõrdusnarratiivi kontekstis tekitama pidevalt kasvava (!) ümberjagamisvajaduse. Siin on aga kaotsi läinud teadmine, et ühel hetkel saabub suhteliselt ebameeldiv, kuid saamas konkreetne hetk, mil (ümberjagatava ehk maksustatava) väärtuse loojad (ettevõtjad) lihtsalt leiavad, et neil „ei ole seda stressi vaja“ ning ettevõtluseks (väärtuse) loomiseks see konkreetne keskkond ei sobi. Nii jõutaksegi ühel hetkel olukorda, kus suurenevad riigi kulud ja vähenevad tulud ajavad valitsejad rapsima. Seda loomulikult siis, kui riigi võlakoorma kasvatamise võime on ammendunud. Lühiajalised kaootilised improvisatsioonid ei ole aga mitte kunagi ega mitte kuskil keskkonda päriselt parandanud.

Rohi vaesuse vastu

Siinkohal tekibki küsimus, et mida peaks tegema, et tänaseks eksiteele läinud fookus õigesse kohta saada? Esiteks tuleb loomulikult teadvustada, et ebavõrdsusnarratiiv pole just edasiviiv jõud. Teiseks tuleb identifitseerida vaesuse allikad ning kolmandaks asuda kujundama keskkonda vaesuse allikatele ebasoodsaks.

Vaesuse allikateks on indiviidi tasandile minnes töö puudumine, kesine teenimisvõime ning uskuge või mitte – teatud juhtudel ka vaba tahe.

Selline pikaajaline töö puudumine (tööpuudus) on struktuurne ja majandustsüklitest sõltumatu. Eurooplased on suutnud ebavõrdusnarratiivil põhinevate poliitikatega tekitada suisa olukorra, kuidas konverteerida tsükliline tööpuudus struktuurseks. Ehk, kui mujal majanduse taastudes tulevad tagasi ka töökohad, siis Euroopas seda ei juhtu. Seega pikaajalist vaesust genereeriva keskkonna asendamine nõuab paindlikku (ebaeuroopalikku) tööturgu. Kui majandus on paindlik ning tööturg jäik, tekib pinge ning see pinge avaldubki kõrges tööpuuduses.

Vaadeldes teist vaesuse allikat – ehk indiviidi kesist teenimisvõimet, siis siin on kaks mõjukat aspekti. Esiteks haridus ning teiseks töö käigus toimuv täiendõpe. Haridussüsteem ei saa eraldi seista tööturust ja tööturu vajadustest. Suhteliselt ilmne on see, et siin on Euroopas kirves sügavale kivisse löödud. Kui jäik tööturg loob näiteks noortele tööturule sisenemiseks selgelt liiga kõrge lävepaku, siis asjaolu, et mitmetes riikides on „pooled noored tööta,“ tuleneb ka sellest, et kasvavast võlakoormast tekkinud näiline küllus võimaldas õppida sõna otseses mõttes mida iganes ning loota, et kuidagi ikka hakkama saab. Tänaseks on selgunud, et ei saa. Maailm näib selgelt vajavat reaalsete rakenduslike ja tehniliste oskustega tööjõudu. Siinkohal on heaks eeskujuks sakslased, kes enamasti ei kipu veidigi kõrgematest õppeasutustest välja laskma kedagi, kes midagi päriselt teha ei oska. Samuti on nad avastanud, et töö käigus toimuv täiendõpe on kooskõlas nii tööandjate kui töövõtjate pikema perspektiivi ootuste ja vajadustega.

Kahte eelnenud lõiku kokku võttes saab nutikam lugeja juba aru, et vaesusega võitlemise protsess on miski, mida ei saa suruda valimistsüklisse. Lisaks avalduvad vastavate poliitikate mõjud samuti pikemas perspektiivis. Me kõik oleme harjunud aga ebavõrdsusnarratiivi lihtsate ja kiirete lahendustega. Ometi on meil vaja sellest vabaneda. Vaesuse olulise vähendamise eesmärk ei tohiks olla see, et kellelgi on vähem/rohkem kui kellelgi teisel. Vaesusega võitlemise põhjus peaks olema selles, et vaesus põhjustab inimlikke kannatusi ja tuleb just seetõttu likvideerida. Ebavõrdsuse vähenemine ei saa läbi majandusinimese silmade olla eesmärk, vaid ainult tulemus.

Peeter Koppel