Kuu aega tagasi kirjutasin Edasis sellest, kuidas ebavõrdsuse problemaatilisuse pideva rõhutamise puhul tulistatakse märgist mööda. Nimelt, majandusega igapäevaselt kokku puutuva inimese silmade läbi vaadates ei ole probleem sugugi ebavõrduses, vaid vaesuses. Inimlikke kannatusi põhjustab ikkagi vaesus, mitte ebavõrdsus. Sellise väite peale ilmselt tahab nii mõnigi lugeja kohe öelda: „Aga ikkagi…“ Neile soovitaksin ma just seda sama eelmist lugu lugeda.
Ebavõrdsusnarratiivi kesksele kohale asetamine on pikemas perspektiivis tee vaesusesse
Ebavõrdsuse kui suurima probleemi narratiiv on tänaseks kinnistunud vähemalt sarnasel määral kui sügavalt ekslik arusaam sellest, et igasugune rikkus on nullsumma mäng – see, kui kellelgi on, peab automaatselt kellelgi puudu olema. Lisaks sellele kasvatavad ebavõrdsuse vähendamisele suunatud poliitikad ebavõrdust kohati suisa mõõdetavalt.