Lauri Liidersi tõlkes ilmus Christiana Figuerese ja Tom Rivett-Carnaci raamat “Tulevik on meie teha”, mis on mõeldud kõigile, kes tunnevad end kliimakriisiga silmitsi seistes jõuetuna.
Raamat on siiski optimistlik, öeldes, et meil on veel võimalus ohjeldada kliimamuutuste pikki mõjusid ja hoida ära kõige hullem. “Me teame, mida tuleb teha, ja meil on selleks kõik vajalik olemas. Otsustav hetk on käes, sellest võib kujuneda meie tähetund,” ütlevad autorid, kes veavad koos üht olulisimat kliimateemalist veebiraadiosaadet “Outrage + Optimism” ja on asutanud ka organisatsiooni Global Optimism. Autorid on tuntud oma erakordse koostööle orienteeritud diplomaatia poolest, tänu millele võtsid 195 maailma riiki ühel häälel vastu pöördelise Pariisi kliimaleppe. Edasi avaldab katkendi uudisteosest.
“Václav Havel on optimismi, lootuse kohta tabavalt öelnud nii: “Lootus on vaimu seisund, mitte maailma seisund.” Üldiselt leitakse, et on kolm tingimust, mille korral optimistlik mõtteviis võiks tõeliste muutusteni viia: valmidus näha kaugemale praegusest olukorrast, leppimine sellega, et lõpptulemus pole teada, ning täielik pühendumine.
Kui sa tahad olla optimistlik, pead siiski tõeks tunnistama need nukrad faktid, millest pole puudust teadusettekannetes, uudistes, Twitteris ja söögilauavestlustes, kus kurdetakse asjade praeguse seisu üle. Veel raskem (kuid tõeliste muutuste elluviimiseks hädavajalik) on neid probleeme tunnistada, kuid sellest hoolimata uskuda, et teistsugune tulevik pole mitte ainult võimalik, vaid hiilib juba kikivarvul meie igapäevaellu. Halbu uudiseid eitamata tuleb sul teadlikult keskenduda kõigile headele uudistele kliimamuutuste kohta, nagu taastuvenergia üha langev hind ja nende riikide aina kasvav arv, kes on sihiks võtnud süsinikuneutraalsuse aastaks 2050 või juba enne seda, ning need paljud linnad, kus kavatsetakse keelustada sisepõlemismootorid, ning kapitali liikumine vanamoodsast majandusest uude. Miski sellest ei toimu veel piisavalt suures mõõtkavas, kuid siiski toimub. Optimism seisnebki selles, et üritad teadlikult tähele panna soovitud tulevikule viitavaid märke ja seda sel moel nagu lähemale tuua.
Alati on kergem leppida millegagi, mis näib olevat vaieldamatu tõsiasi, kui uue eesmärgi nimel tööle hakata vaid seetõttu, et see on õige ja hea, ning hoolimata seejuures kesistest eduväljavaadetest. Kõik kliimamuutuse vastu rakendatud meetmed vajavad edasiarendamist, ükski neist ei garanteeri täielikku edu. Me ei tea, millisest taastuvast allikast toodetav energia – kui üldse mõni – hakkab lõpuks domineerima või millist oleks kõige kergem laialdaselt kasutama hakata. Probleemid elektrisõidukite akudega (kaal, maksumus, taaskasutamise küsitavus) ootavad veel lahendamist ja laadimisvõrgustikku tuleb kõvasti laiendada, et need sõidukid edukaks osutuksid. Finantsasutused peavad uute tehnoloogiate riske efektiivsemalt maandama õppima. Turumudelid, mis innustavad meid loobuma ühe omanikuga kodudest ja autodest ning seavad sihiks jagamislahendused, peavad hoo sisse saama ja regulatsioone tuleb nendega kohandada.
Kui vaatad tulevikku laiemalt, mitte kitsalt, siis saad aru, et ees seisva ebakindlusega tuleb leppida, või muidu jäädki kinni juba tuttavasse minevikumaailma. Pead riskima vigade, asjade venimise ja pettumusega, et mitte jääda tuntud ja tuttava juurde, mis paraku kuulutab hävingut meile kõigile.
Lootusrikas mõtteviis saab veel olulisemaks siis, kui oled taibanud, et mineviku harjumused, kombed ja tehnoloogiad viivad meid ökoloogilise allakäigu ja inimkannatusteni.
Tegelikkuse nägemine optimistlikult tähendab ühtlasi teistsuguse tuleviku võimalikkuse tunnistamist, isegi kui selles ei saa kindel olla. Kliimamuutusega silmitsi seistes peame kõik katsuma elujaatavad olla, ja mitte seetõttu, et edu on garanteeritud, vaid kuna läbikukkumine on mõeldamatu.
Optimism annab sulle jõudu; see innustab sind osa võtma, oma panust andma, muutustele kaasa aitama. Tänu sellele hüppad hommikul lootusrikkalt voodist välja, et midagi ära teha. See näitab sulle kätte toimuvad muutused ja tekitab tahtmise neis oma osa mängida. Rebecca Solnit on seda hästi väljendanud: “Lootus on kirves, millega sa hädaolukorras uksed maha lõhud. Lootus peaks sind uksest välja tõukama, et sa annaks oma parima selleks, et tulevik ei koosneks lõputust sõjast, maakera aarete hävitamisest ning vaeste ja kõrvalejäetute rõhumisest … Loota tähendab pühenduda tulevikule, ning tulevikule pühendumine muudab oleviku talutavaks.””
