Mihkel Kangur: pandeemia mõjust rohelisele mõtteviisile

Foto: Shutterstock

Elame murrangulisel ajal, ilmselt võime tulevikus praegusele ajale tagasi vaadates rääkida sündmustest ja hoiakutest, mis valitsesid enne ja pärast viirust. Selles pole mitte midagi uut, et kogu maailma hõlmava katastroofilise sündmuse järel asub maailm uuele arenguteele. Sõna “katastroofiline” ei tule mõista nii totaalsena, kui oleme seda harjunud tavaelus kasutama. “Katastroofiline” tähendab muutust, mis on sügav, tagasipöördumatu ja väga suurt hulka inimesi puudutav. Ilmselt pole meil võimalik tagasi pöörduda viiruse-eelsesse olukorda.

Nagu me pole tagasi läinud 2008.–2009. aasta majanduslanguse eelsesse aega. Teatavasti tõi toonane majanduslangus esile millenniumi põlvkonna, kelle käitumismudel töövõtjana, ettevõtjana ja tarbijana on kujunenud just selle kriisi mõjul keskkondlikumaks, jätkusuutlikkust hindavamaks, rahandust umbusaldavamaks ja materiaalseid väärtusi vähem tähtsustavaks (vt ka siit ja siit).

Millenniumi põlvkond on inimkonna ajaloo kõige suurem ja kõige paremini haritud põlvkond. Nad on elanud kogu oma teadliku elu internetti ühendatuna, nende seotus maailmaga on varasematest põlvkondadest erinev. Nende oskus hankida informatsiooni ja sellest juhinduvalt käituda muudab ja mõjutab majandussuhteid. Neile pole näiteks võimalik enam nii lihtsalt maha müüa Bangladeshi higitehases lapstööjõu poolt valmistatud odavat T-särki. Neid ei huvita sellised materiaalsed väärtused, mille käibele on üles ehitatud igavese kasvu unelmas kääriv majandusmudel.

Selle põlvkonna mõju majandusele ja poliitikale hakkas viiruse-eelses maailmas selgelt ilmnema. Kui üha suurem hulk selle põlvkonna noori jõudis täisikka, pärisid nad üha suuremaid osalusi ettevõtetes ning nende ostu- ja teenusetarbimiskäitumise kaudu muutusid ettevõtted üha keskkonnahoidlikumateks. Ka poliitikas hakkasid parempopulistidele vastanduvad terviksüsteemsemalt mõtlevad noored nõudma üha rohelisemaid valikuid. Selle suurimaks tulemuseks võib nimetada roheliste erakondade osakaalu suurenemist Euroopa Parlamendis ja Euroopa Liidu roheleppe teket. Eestis tegid IT iduettevõtted samuti selles suunas sammu ja sõlmisid omavahel rohelise tõotuse.

Neid protsesse käesolev pandeemia ei lõpeta. See võib korraks panna mõningad neist arengutest pausile. Nagu me paneme oma tegevused pausile, kui haigestume ülemiste hingamisteede põletikku ja peame mõneks ajaks end muust kogukonnast isoleerima. Haige olla on alati väga vastik, aga see on ka aeg, kus ollakse sunnitud aega maha võtma ja mõtlema järele ning plaanima tulevikku.

Me ei saa hetkel kindlalt öelda, mis edasi saama hakkab. Kuna piltlikult öeldes meil praegu maja põleb ja tegeleme selle kustutamisega, siis pole meil hetkel aega, et planeerida uue maja arhitektuuri. Küll aga on meil võimalik analüüsida põhjuseid, mis on selle kriisi sünnitanud, ja koguda informatsiooni kogu protsessi kulgemise kohta, et järgmiseks kriisiks paremini valmis olla.

Pole mitte mingit põhjust kahelda selles, et analoogsed katastroofilised sündmused tulevikus korduvad.

Arvestades inimkonna arvukuse ja tarbimise väga kiiret kasvu, on korrektsioonid paratamatult vajalikud. Looduses on korrektsioonid üldiselt väga järsud ja radikaalsed. Näiteks pime ja liikidevaene, happelise varisega kuusik kasvab aeglaselt, aga maha põleb lühikese ajaga. Looduses reguleerib populatsiooni arvukust mustmiljon tegurit, kuid suures pildis on neid ikkagi kolm: sigimisedukus, toidu kättesaadavus ja vaenlaste arvukus.

Tänu fossiilsete kütuste kasutuselevõtule oleme järsult suurendanud toidu kättesaadavust ja alla surunud haigustekitajad (kiskjate eest saavutasime kaitse juba siis, kui võtsime kasutusele tööriistad). Tulemuseks on suurem sigimisedukus ja pikem eluiga, mistõttu on meid saanud palju. Kõik see on tulnud aga ülejäänud looduse arvelt ja on seadnud ohtu looduse kõige olulisema printsiibi – bioloogilise mitmekesisuse. See elu alalhoidmise peamine printsiip on looduse jaoks niivõrd oluline, et selle säilitamiseks on tekkinud suur hulk kaitsemehhanisme. Ühe sellise käivitumist me praegu kogemegi.

Võib tunduda, et sellised sündmused tulevad ootamatuna.

Tegelikult pole tegu ootamatu ega ka enneolematu sündmusega. 2018. aasta IPCC raportis võetakse kokku arvukad uurimistööd, mis näitavad, et pandeemiliseks kujuneda võivate haiguspuhangute risk suureneb koos kliima soojenemisega. Seda, et fossiilsete kütuste kasutamine toob endaga kaasa kliima soojenemise, oleme teadnud juba üle saja aasta.

Koroonaviiruse erinevad vormid on meie lähedal ikka olnud. Nendega toimetulekuks on meil vähemalt mingisugune strateegia olemas. Ette võib tulla aga märksa hullemaid haigusi. 2015. aastal toimus Kasahstanis väikeste antiloopide – saigade – massiline hukkumine. Kahe nädala jooksul suri stepis 90% Kasahstani saigade populatsioonist, kogu maailma populatsioonist 60%. Esialgu arvati, et tegu on keemiarelva katsetuse või mõne muu selletaolise õnnetusega. Uuringute käigus selgus aga, et saigade populatsioonile sai saatuslikuks üks nende kehas elav bakter Pasteurella multocida. Niiske ja kuuma suve tõttu hakkasid need bakterid saigade ninades vohama ja tapsid lõpuks kogu looma.

Meiegi kehades elab suur hulk erinevaid baktereid ja seeni, kelle kohta teame üldiselt väga vähe. Enamasti oleme me oma biootaga vastastikuses kasulikus suhtes ja hoiame üksteist elus ja tervetena. Kliimamuutustes oleme aga liikumas trajektooril, kus Maa keskkond on muutumas sarnaseks sellega, millised olud valitsesid pliotseenis, geoloogilisel ajastul 2,5–5,4 miljonit aastat tagasi. Kuna sel ajal polnud Maal liiki, keda tunneme Homo sapiens’i nime all, siis ei saa me ka kindlad olla, et need tingimused meile sobivad on.

Fossiilkütuste kasutamine on teinud meid rohkeks, kuid see ei saa kaua nii kesta.

Meie edasise käekäigu määrab see, kas me suudame oma mõju ümbritsevale keskkonnale vähendada, lõpetada teiste liikide hävitamise ja aidata Maa ökosüsteemidel taastuda.

Kas me tahame seda teha ja oleme valmis sellele pühenduma või jätkame vana viisi, on praegu koduarestis viibimise järelemõtlemise ülesanne.

Alkohooliku tunnuseks on hommikune peaparandus alkoholiga. See võib aidata küll organismi kuhjunud aldehüüde lagundada, kuid tekitab sõltuvuse, kus iga hommik algab veel suurema pohmakaga ja selle ravimiseks tuleb veel rohkem peale võtta. On väga suur oht, et koroonaviiruse mõjudest väljatulemiseks võetakse majanduse taastamise sildi all looduskeskkonnast veel suurem amps. Meie valitsus on otsustanud investeerida põlevkivitehasesse, kõlavad üleskutsed asuda rajama suuri riiklikke infrastruktuuriobjekte. See on just see tee, mis on meid siia toonud, kuid siit välja see meid ei juhata. Peale võttes meie maksatsirroos vaid süveneb.

Pool maailma elanikkonnast on oma elust välja lülitanud kõik mittevajaliku ja jäänud isolatsiooni. See on viinud majanduse kokkukukkumiseni. See ütleb üht-teist kogu süsteemi kohta. Raiskamisele ja tarbimisele üles ehitatud süsteem ei suuda enam püsti püsida. Inimestel soovitatakse omada varusid iseseisvaks toimetulekuks paari kuu vältel. Suured ettevõtted vajavad aga riigi toetust juba paar nädalat pärast kriisi puhkemist.

Seega on meil enam kui põhjust ümber vaadata oma tegutsemise alused. Praegu on selleks sobiv aeg. Vaadata oma elamises ringi ja mõelda, mis ja miks seal on ebavajalikku.

Õnneks on meie seas üha rohkem neid inimesi, kes keerukatest vastastikseostest aru saavad ja oma käitumist sellele vastavalt korraldada suudavad. Informatsioon selle kohta, kuidas inimtegevus on meie elukeskkonda mõjutamas, on olnud kättesaadav pikemat aega. Meil polnud valmisolekut sellele vastavalt oma käitumist muuta. Praegu muudetakse seda meie eest. Seiskunud inimtegevus on toonud õhupuhtuse rekordid suurlinnadesse, inimesed kirjeldavad üha valjemalt laulvaid linde. Selliselt jätkates võivad isegi kasvuhoonegaaside kontsentratsioonid atmosfääris langema hakata. Tegelikult me suudame küll, kui me tahaksime. Aga me kipume ülehindama meie lähedal olevaid ohte ja alahindama kaugemal olevaid. Oleme nõus ajutiste piirangute nime all tehtavate kitsendustega inimõigustes ja vabadustes.

Seega on viirusejärgses maailmas polariseerumine ilmselt veelgi suurem. Majandusjõudude mõju all olev poliitiline võim lõdvendab oluliselt keskkonnapiiranguid, üritades taastada senist majandust. Samal ajal on suurenenud nende inimeste hulk, kes saavad aru, et senisel kursil jätkamine on hukatusse viiv. Millenniumi põlvkonna inimesed ei ole kuhugi kadunud ja nende järel tulevad veel suuremad ja veel paremini haritud ja veel kauem selles maailmas elama pidavad põlvkonnad, kellel ei ole ükskõik. Uute, keskkonda ja ökosüsteeme taastavate lahenduste otsimine saab veel suurema hoo sõltumata valitsuste tegutsemisest.

Mitte millegi tegemine pole meile praegu nullalternatiiv. Võib ju lasta käed rüppe ja öelda, et meist ei sõltu siin mitte midagi, kliimamuutusi põhjustab päike, Hiina ja liberaalide ülemaailmne vandeselts Sorosega eesotsas. Isegi kui me otsustame, et meie valikuks on välja surra, siis ka selleks peame me valmistuma. Nagu valmistub vähihaige valuderohkeks viimaseks vaatuseks.

Mihkel Kangur

Mihkel Kangur

Mihkel Kangur on Talllina Ülikooli vanemteadur. Hariduselt ökoloogia doktor ja uurinud Eesti taimkatte arengut jääajajärgsel perioodil. Ökoloogia alaste uuringute tulemustest olen näinud, milline on olnud inimese mõju ökosüsteemidele ja millised võivad olla vastasmõjude tagajärjed meie ühsikonnale. Seetõttu olen viimastel aastatel üha enam keskendunud säästva arengu haridusele ja Gaia haridusele, lootuses, et meil on läbi hariduse võimalik muuta ühiskonna kurssi. Loe artikleid (4)