Eesti Vabariigi lugu on selle kodanike lugu. Kirjanik ja kultuurikriitik Mikk Pärnits arutleb mitmeosalises esseede sarjas ülekeenud emotsioonide, liialdatud rahvusluse ja ühiskondliku leina staadiumite üle ning asetab Eesti meeleolud globaalsesse konteksti.
Osa 2
Kui lühike oli Eesti Vabariigi seelik aastal 1940, on küsimus, millele pole üritanud vastata ei Reinsalu ega mõni muu kõrgel kohal olev mees. Ilmselt ei hakanud keegi minu vägivallaennetusauhinna vastuvõtmistseremoonial esitatud kõnet lugemagi, sest nn konservatiividel olid käed-jalad hüsteeritsemisega niigi ametis. Sellekuine lugu on kirjutatud aasta peale sündmust, mis pani sarnaselt Sirbi laulupeolooga riigi korraks seisma ning paljud heitsid mind vaadates kohapeal hinge. Tegu oli kummalise, kollektiivse närvivapustusega. Riiklikul tasandil. Vana Helme röökis justiitsministri peale, et too leiaks mingi loophole’i ja võtaks auhinna või tunnustuse minult tagasi. Raivo Aeg võimles end ministrikohalt peaaegu minema, libastudes viimasel hetkel üle kitse hüppamisel higise mati peal. Millest sellised reaktsioonid? Sarnaselt minu Sirbi looga saavad tudengid toimunut aastate jooksul veel mitmekülgselt analüüsida. On rõõm tõdeda, et ühe sellise kursuse raames sain ka mina Zoomi kaudu sõna võtta ning tudengitele tagasisidet ja tagamaid jagada.
