29. septembrist 3. oktoobrini 13. korda toimuvast festivalist Tallinn Music Week pole ma mitte kunagi vaid kuulaja-vaataja-peolisena osa võtnud. See ei ole minu jaoks lihtsalt mõneks päevaks linna kõrgemal sagedusel kihama ja muusikainimesi kontsentreeritult siblima panev pidu, vaid mu elurütmi juba 2009. aastast suunav mootor.
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja juubelinumbris, mille kultuurisoovituste rubriik kandis seekord nime “Minu parim pidu” (Tedre pulm, Ristsed, Festival).
See on olnud üks riukalik mäng, milles skoorimiseks tuleb pidevalt tabada viiteid, mida ei pruugi tingimata leida ei akadeemilistest õppekavadest ega “Viie hämmastava trikiga unistuste eluni!” tüüpi coaching’ult. Võid lugeda läbi kõiksugu hullumeelseid hoiatusteoseid nagu Joy Divisioni ja New Orderi bassimehe, Factory leibli ja legendaarse Haçienda klubi osaniku Peter Hooki “How Not To Run A Club” või vaadata dokke Fyre festivali või Woodstock 1999 fiaskodest ja saada aru, et me festival mahub siiski kenasti nii meie endi kui ka publiku ajudesse ära. Aga see ei vasta küsimusele, kuidas 21. sajandil esitleda keskteest vasakul kulgevaid artiste, koperdamata aegunud rock’istlikku terminoloogiasse või ülestimuleerivasse haipi. Või kuidas pandeemia tingimustes aja ja ruumi taas üheks siduda, vajadusel üht festivali korduvalt edasi lükates ja ümber tehes.
Selles mängus peab pidevalt “autentseid” poose viskama ja sildu põletama ning täismaja-peo ekstaasist “võiks ju paremini” ärevushäireisse varisema. Tajuma, millal muusikatööstuse suu laulab, aga katus sõidab. Või – seik kahe aasta taguselt TMW-lt – lasta omaenda katusel natuke sõita ja kiskuda multitalendist Barry Adamson mõttevahetusse strateegiamängust tema eks-bändikaaslase pea sisemuses ja pidada oma väikest meta-pidu keset ümbritsevat suursündmust.
Suure TMW häid, vajalikke ja vähem vajalikke külgi on õigus kõigil vaagida, aga ei sel ega ilmselt mitte ühelgi muul festivalil ei jõua üks inimene kõike kogeda, ei füüsiliselt ega vaimselt. Tasub keskenduda näiteks senikuulmatule või -nägematule – muusikast linnaruumini, megatrendidest moodsa mõttelooni. Sildu marginaliseerituile ja vau-elamusi ei ehitata promootori avarapilgulisuse näitamiseks, vaid ühiskogemiseks. Ning kuigi tulevikunimede äratundmine enne teisi on festivalile kõva valuuta, siis selle süda on siiski avastatav ise ja tema potentsiaalne publik.
Mõned soovitused: TMW konverentsil uurime üleilmse ja kohaliku vastastikust mõju klubikultuurist kontserditurgudeni ning glokaalseid helisid ja identiteete Baltikumist Balkanini –Läti otsingulise muusika festivalist Skanu Mežs makedoonlasest rock’n’roll-semiootikuni nimega Login, kes veab agentuuri Password ja konverentsi PIN. Esineb 155 artisti 19 riigist, sealhulgas ka rahvusvahelisi koostööprojekte nagu meie Jonas Kaarnamets ja Erki Pärnoja koos Taani bändi Mew liikme Jonas Bjerre ja ameeriklasest musikoloogi Alex Maiologa, lahendamas “Themes For Great Cities: Tallinn” sildi all brianenolikke nihkes strateegiaid. Rahvusvahelistest nimedest on tulemas näiteks üheks maailma valjemaks bändiks peetav A Place To Bury Strangers USA-st, mille põhimees Oliver Ackermann ütleb: “Kui laval midagi valesti läheb, varisevad paljud surve all. Meile aga meeldib pöörata hetk, mil kõik peaks otsekui valesti minema, peo parimaks osaks.”
Lisainfo: tmw.ee
PS. Paar aastat tagasi toimus TMW konverentsil longread muusika- ja kultuuriajakirjanduse tulevikuväljavaadete arutelu “Bring Out Yer Dead!”. Visandati nii düstoopilisi kui ka utoopilisi nägemusi, tõdedes finaalis üksmeelselt: “Mis ka ei juhtu, me ju jätkame muusikast kirjutamist, sest me armastame muusikat ja kirjutamist.”
Artikli autor Ingrid Kohtla on TMW avalike suhete ja pressijuht.
