20. augustil tähistati Tallinna Lauluväljakul Eesti Vabariigi taassünni kolmekümnendat aastapäeva suurejoonelise öölaulupeoga “Vaba Eesti”. “Öölaulupidu” sai oma nime 1988. aastal. Maikuus Tallinna vanalinnapäevadel Raekoja platsilt alanud ühislaulmine levis viirusena Kadrioru paeklindialusele liuale, paisus seal sama aasta juunis “laulvaks revolutsiooniks” ning kujunes võimsaks emotsionaalseks taustaks maa ja rahva taas vabanemise teele.
Viimatise öölaulupeo kava oli koostanud 23. märtsil 1991 sündinud noor, andekas helilooja ja dirigent Rasmus Puur. Sümboolne kokkusattumus: vabas ja iseseisvas Eestis sündinud põlvkonna esindaja edasi kandmas vanemate ja vanavanemate traditsiooni. Kes teab, ehk saab Puurist Jannseni, Hermanni, Lüdigi, Simmi, Aaviku, Härma, Vettiku, Ernesaksa, Toi, Variste, Ritsingu, Arengu, Oja, Üleoja, Kaljuste, Uibopuu ja paljude teiste, laulupidudel rahvajuhtideks tõusnud dirigentide mantli (resp taktikepi) pärija.
Kava viimane osa kandiski pealkirja “Hümnid”. Selle juhatas sisse Eesti riigihümn ja lõpetas rahvushümni staatuses Gustav Ernesaksa / Lydia Koidula “Mu isamaa on minu arm”. Sinna vahele jäid Arvo Pärdi “Da Pacem Domine”, Tõnis Mägi “Palve”, Rein Rannapi / Hando Runneli “Ilus maa”, Siiri Sisaski “Mis maa see on?”, Alo Mattiiseni / Jüri Leesmendi “Ei ole üksi ükski maa”, Peep Sarapiku / Juhan Liivi “Ta lendab mesipuu poole”, Kadri Voorandi “Su armastust tahan armastada”, Jaak ja Mart Johansoni “Tuhat tänu” ning Aleksander Kunileidi / Lydia Koidula “Sind surmani” – kõik hümni tunnustega muusikateosed.
