Eesti taasiseseisvumisest möödus 20. augustil 30 aastat. 33 Eesti inimest – presidendist aasta põllumeheni ja kirikuõpetajast suurettevõtjani – pidasid mais Paide Teatri üleskutsel Paide keskväljakul kõne, milles otsisid Eestile sihti ja suunda. Avaldame sealt Karl Martin Sinijärve kõne. Kõik 33 kõnet ilmusid äsja ka raamatus “33 kõnet”.
Ma vaatan teile praegu otsa ja püüan millelegi mõelda. Kui ma pean kusagil üles astuma, siis enamasti üritan ikka inimestele otsa vaadata ja midagi tajuda või tabada, sest jah, alati on võimalik midagi kirja panna ja tulla ja see ette lugeda ja ära minna. Samas tekib niisugustel puhkudel mul alati küsimus, miks ma ei võiks teile lihtsalt meili saata või oma juttu kusagil avaldada ja kõik saakski tehtud.
Või siis tuled kohale ja tahad otse rääkida, inimestega kõnelda ja vaadata, kuidas tuju ja tunne on?
Samal ajal see lähenemisviis ei paistnud päriselt toimivat, sest kui me siin aulike korraldajatega pisut ettevalmistavaid vestlusi pidasime, siis kusagilt jäi kõrva ka mõte, et need kõned avaldatakse ühel või teisel kujul, ühel või teises vormis, ja sellega on mitte üleliia head kogemust küll ja veel, kui keegi paneb lihtsalt tuimalt kirja sinu kõnekeelse teksti, mis võib-olla läbi kõrvade vastuvõetuna on kohapeal täitsa hää olnud, aga teise meediumi vahendusel ei toimi enam sugugi nii veenvana.
Teine raske asi siinsete kõnedega oli… ma arvan, et ma olen umbes viieteistkümnes esineja ja ligikaudu teist samapalju on tulekul. Kuidagimoodi tuli süda kõvaks teha ja üritada mitte näha ega kuulda ühtegi varasemat kõnet, sest muidu oleks väga raskeks läinud, hakkad kellegagi vaidlema või hoopis kaasa mõtlema ja siis teise poole inimesed on võib-olla kurvad, et näe, nendega sa ei saanudki kaasa rääkida ja mõelda. Nii et ma hoidsin kõik need varajasemad kõned endale hilisemaks lugemiseks.
Ja ma mõtlesin, et sama hästi võiks ju lihtsalt tulla, sest öeldi, et vorm, sisu ja pikkus on vabad, tee mis tahad. Nagu kunagi ammu ütles Doris Kareva Vabaduse väljakul Tallinnas: “Näe, Vabaduse väljak, teen, mis tahan.” Ja tõesti, oleksin võinud tulla, võtta mõne hea raamatu ja seda inimestele ette lugeda, ega selleski ei oleks otseselt midagi päris valet olnud.
Ahjaa, tervitada võib ka. Ma tervitan sinna pilve peale oma vanaema, kes 17. mail oleks saanud saja-aastaseks. Ja siis tuleb mulle muidugi meelde mu teine vanaema, kes oli elupõline raamatukogutöötaja ja juhatas pikka aega Tartu Ülikooli raamatukogu. Emagi töötas kogu oma töise elu raamatukogus ja nüüd ma olen ise omadega raamatukokku välja jõudnud, nii et mis oleks olnud lihtsam kui valida välja üks hea raamat ja tulla ning seda ette lugeda.
Teisest küljest on aga nii, et kirjanikelt eeldatakse rohkem raamatute kirjutamist, kuigi selleks, et nad neid kirjutada saaksid, peavad nad muidugi eelnevalt lugema. Osa kirjanikke ei tee seda, aga see on tekstist tunda, kas on enne mõni raamat loetud, kui enda oma kirjutama hakati. Saab aru küll.
Ja siis ma jõudsin sellise kompromissvariandini, et ma raamatut ei kirjutanud, aga kirjutasin lihtsalt… ma ei tahaks selle kohta ka luuletus öelda, võtame sellise aegadetaguse sõna nagu melodeklamatsioon.
Ja veel oli niisugune väike nüanss, et ma ei tea neid kõnesid, mida on peetud ja veel vähem neid, mida siin pidama hakatakse, aga tihtipeale jääb avalikus arvamusruumis hinge kriipima kange kriitilisus ja mõnikord on mul tunne, et inimesed unustavad ära asjad, mis on hästi, asjad, milleks on võimalused, ja asjad, mis alles saavad hästi olema hakata. Ning ma mõtlesingi, et ma kirjutan natukene võimalustest.
Meil on võimalusi
Meil on pagana palju jumala ilusaid võimalusi
Meil on võimalusi minna ja kallistada
Meil on võimalusi tulla ja kallistet saada
Meil on võimalusi minna ja tulla ja olla
Meil on võimalusi võtta väike vaikne hetk
Meil on võimalusi röökida ja öökida
Meil on võimalusi lärmata
Meil on võimalusi mõnikord null
Meil on võimalusi nii mis hull
Meil on võimalusi õhtul
Meil on võimalusi hommikul
Meil on laudteede rägastik me võimaluste rabas
Ja meil on usk et ime tuleb kohe teise ime sabas
Meil on võimalusi uskuda selle ime sisse
Meil on võimalusi uskuda ta saabumisse
Meil on võimalusi midagi tema heaks teha
Meil on võimalusi senitehtut etemaks teha
Meil on võimalusi minna ja võtta üks jook
Meil on võimalusi küpsetada üks kook
Meil on võimalusi möliseda, on võimalusi olla vait
Meil on võimalusi ehitada eestlaslik Noa ait
Meil on võimalusi laduda endale laev
Meil on võimalusi kaevata haud või hoopis kaev
Meil on võimalusi raiuda metsa
Meil on võimalusi raiuda äkka
Meil on võimalusi raiuda raamatusse
Meil on võimalusi raiuda kui rauda
Meil on võimalusi elada saja-aastases riigis
Meil on võimalusi võita või kaotada või vähemalt püsida viigis
Meil on võimalusi oma võimalused laiale lauale laotada
Meil on võimalusi vahel oma lõuakesi mitte liialt paotada
Meil on võimalusi kanda kas või kuuekümne aasta taguste bändide särke
Meil on võimalusi lugeda läbi sadade aastate taguseid kirjavärke
Meil on võimalusi luua tuleviku muusikat
Jah, on täiesti võimalus luua siin ja praegu terve tulevane maailm
Meil on võimalusi elamisväärseks teha ka olevane maailm
Meil on võimalusi kaubakeskustes hängida – klišee
Meil on võimalusi minevikuga mängida, ent kas me tahame
Meil on võimalusi napsata turu pealt Viljandi burksi (maailma parim!)
Meil on võimalusi ahjutada värske hea linask või turskki
Meil on võimalusi surra ära või võtta ja elada
Meil on võimalusi võtta ja surra või ära elada
Meil on võimalusi võtta veel küll
Meil on võimalusi
Meis on võimalusi
Me oleme võimalused
Meist tulevad võimalused
Võimalused jätta kasutamata võimalused
Võimalused võimatusteks muuta
Et taas tärkaks ime
Meil on võimalusi kuna paduvihm täitis tänavad tulvaveega
Meil on võimalusi kuna linn istutas kesklinna kartuleid
Meil on võimalusi kuna keegi tuli esimest korda karikavõitjaks
Meil on võimalusi sest kalurid püüavad ümarmudilat
Meil on võimalusi sest vastased avaldasid meelt
Teeme ruumi võimalustele!
Teeme ruumi ustele ja teeme akendele
Teeme ruumi teisele ja iseendale
Teeme ruumi, siis me lendame
Sest
Meil on võimalusi
Ja siis tärkab ime
Tekst sisaldab austavat kummardust Lawrence Ferlinghettile, kes jõudis ära oodata oma eestikeelse raamatu ilmumise (Peeter Sauteri tõlkes) ning kes tänavu 101-aastasena rahuliku südamega meie hulgast lahkus.
Kõnelejad: Kersti Kaljulaid, Kaja Kallas, Tanel Kiik, Indrek Saar, Kristina Kallas, Ülle Madise, Villu Kõve, Liisa Pakosta, Priit Värk, Tarmo Alt, Kertu Birgit Anton, Hasso Krull, Tarmo Jüristo, Daniel Vaarik, Helena Tulve, Karl Martin Sinijärv, Indrek Lillemägi, Tarmo Soomere, Rein Oselin, Annika Laats, Mikael Raihhelgauz, Indrek Neivelt, Jan Teevet, Kaarel Tarand, Kaja Piirfeldt, Hardo Pajula, Jaak Valge, Mihkel Tammo, Marju Lauristin, Lili Milani, Aveliina Helm, Steven-Hristo Evestus ja Doris Kareva. Raamatu “33 kõnet” andis välja Puänt.
