Luule: Keiti Vilms & Heiti Talvik

Keiti Vilms ja Heiti Talvik.

Eesti autorite luulet Keiti Vilmsilt ja Heiti Talvikult. Luuletused on varem ilmunud Edasi paberajakirja  juubelinumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites.

Keiti Vilms

KES SILMIST, SEE SÜDAMES
Lamemaa rahvuspark
Eesti mets: lageda maa teooria
Eesti ilm: vihmakõne
Eesti saun: vihakõne
Kes Kanadas, see kaugel elab
Tagantjärele Tartus
Soomaa ja Gomorra
Puhja-Korea
Kihnu hirved
Born to be Vilde
Fred Jüssi on mees soost

2021

Heiti Talvik

SIMMANIL
Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu
Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu

Ja sireleis mul’ särasilmil vastu viipab aid,
noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid.

Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad,
Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad

ja rehelävel külapoisid, paberossid suus.
Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus.

Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid,
täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid.

Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee.
Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee.

Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit.
Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit.
1924