On teisipäev, 11. aprill ning abikaasa on Tartus lapsega ujutamises, pärast seda võtavad trükikojast Greif peale mu raamatu “Metsik päevaraamat” esimese trüki ning sõidavad koju. On vaja teha paar promopilti, aga on üks suur probleem, mul on väga karvane lõug. Sellise habemega võib pildistada ainult metslast, aga kommunikatsioonis pean ma enam-vähem adekvaatne kaasaegne maainimene välja nägema. Habe tuleb eemaldada.

Peale mõningast tuhlamist selgub, et pikema karva eemaldamise masin on jäänud paar kuud tagasi Viimsisse. Nüüd on kaks varianti, kas võtta appi midagi kangemat a la kitsede sõrgade lõikamise käärid või siis lihtsalt raisata niipalju Gillette ja Wilkinson Sword terasid, kui kulub ja habe maha rapsida. Selgitamist vajab asjaolu, et mul ei ole lihtne habe, mul on siuke krussis paks karv, mida ei ole väga lihtne maha ajada, kui juba olen lasknud tal pikaks kasvada.

Egas midagi, tõmban nüridaks kolm Gillette ja kaks Wilkinson Sword tera ning ca tunniga on lõug marraskil, aga habe eemaldatud.

See on siuke veits arutu rapsimine, vahepeal käib vannitoa ukse vahelt isegi vanem koer Miia koonu sisse pistmas ning pilguda küsimas, et millega mees tegeleb nagu. Aga mul oli vaja see habe eemaldada ja kuna teisi vahendeid ei olnud, siis rapsisin maha, toore tahtejõuga.

Saame siis raamatu kommunikatsiooni käima, käes on ka minu sünnipäev 13. aprill ning sünnipäeva õhtul sõidame Antslasse Vabarnate salongiõhtule, kus abikaasa on teinud ära üllatuse-pulli, et lava pealt soovitakse ikka Kase Mardile ka 35. juubeliks õnne. See kohmetu hetk, kui pead pidama rõõmsameelset dialoogi laval esinejatega. Aga see kõik on siiras ja meeldejääv. Poole kontserdi peal aga otsustab väike Anna, et tema ei viitsi pimedas ruumis olla ning nii me vaatame Annaga Antsla kultuurikeskuse sammasarhitektuuri ning loeme kuulutusi. Ausalt öeldes, on päris põnev ringi jalutada keskkonnas, kus on kõrged laed ning meeletult õhku.

Jep, Eestis on hea elada, siin on väikelinnades meeletult õhku.

On siis sünnipäeva järgne päev, see suur reede ning mul on kokku lepitud, et sõidan sel päeval Sondasse motoplokile lisakäru ja vaheltharija järele. Võtan hommikul Valga Olerexist haagise laenuks ning sõidan väikese autoga läbi Tartu Kiviõli peale, mis on Sonda kõrval. Selleks sõiduks kasutan meie pere väiksemat autot Ford Fusioni ja seda seetõttu, et sel on veel talverehvid all. See osutub õigeks valikuks, sest satun suurde talve. Enne Sondat juhatab GPS mind ühest väikesest raudteeülesõidust vasakule ja satun metsa sügavasse talve. Nii sügavasse, et ei julge väga hoogu maha võtta, et äkki ei saa haagisega enam liikuma. Aga saan talvest läbi, siis sõber Miku juures käru peale, kõht tema vanaema maitsvat rosoljet täis ja siis koormaga Valgamaale tagasi. Kõik läheb kenasti, lihtsalt see on uskumatu, kui erinev on ilm Eesti kahes otsas. Valgamaal pole lund ning rohi rohetab, kui Sonda juures on talvevõlumaa. Igatahes meeletu autosõidu päev.

Toimub nii palju, et pole jõudnudki tähele panna, kas Trump on Põhja-Koread kõikide pommide emaga juba rünnanud ning mis suurt toimub Eesti riigis. Mul omad teemad, läheb kenasti. Tuleb samuti väga aktiivne nädal. Tegutsegem.

Mart Kase