Peeter Sauter räägib, kuidas ühe-mehe-kirjandusfirmana toime tulla, või siis mitte tulla.

Oma tekstide või raamatute kirjastamine on täna üsna tavaline. Laias ilmas on oma raamatu oma kulu ja kirjadega väljaandmine “vanity publishing”. Digitrükkalid teenivad. (Sama juhtub meilgi.) Aga kui kirjastavad kirjanikud, keda antakse välja nagunii, on lugu pisut teine.

Raua Mihklil oli Tammerraamatuga leping ja “Musta pori näkku” ilmus. Aga osutus enneolematult menukaks. Ja kuna kordustrükkidest leping ei rääkinud, trükkis kirjastus raamatut muudkui juurde ja ei pidand autorile sentigi maksma. Mihklil sai kõrini ja ta tegi oma kirjastuse Mustvalge, mille alt on ilmund ta järgmised teosed. Mis, jumal paraku, vist nii edukad pole, sest pole taolist “rokenroll ja meri põlvini” ainest. Võite Mihklilt täpsemalt järele küsida.

Raudadel on vist pea kõigil oma kirjastused. Reinul koos Juhaniga näiteks Salv. (Hea mänguline nimi, eks ole. Lühike, aga liitsõnu kargab pähe kui palju. Salvab lausa.)

Kivisildnikul on Jumalikud Ilmutused, Maarja Kangrol Nähtamatu Ahv, Indrek Harglal Raudhammas, Kerttu Rakkel ehk Kadi Kuusil Kadikas. Ma pole kokku lugenud, aga sarnaseid tuleks üle kümne kindlasti. Ehk üle kahekümne. Õnnepalu Tõnul oli kunagi kirjastus Täht. Jälle priima nimi.

Miks mina hakkasin oma raamatuid ise välja andma? (Ja ega ma alati ise anna. Minu meelest on hea, kui vahepeal teeb mu raamatu teine kirjastus. Saab kõrvaltpilgu ja ei ole vanity publishing mekki ja ma tean, et kõlbab Tuumal või Eesti Keele Sihtasutusel välja anda. Pealegi müüb mu eelviimast “Surm Bulgaarias” Loomingu Raamatukogu raamatut riigikirjastus 2000 tükki, aga samas omakirjastatuna ilmund “Kana peni” müün ma ise sadades. Ja “Bulgaaria” pealt ma teenin rohkem. “Kana” aga jagan tihti tasuta, mis on samuti tore. Saad semule sooja köite pihku pista, hea tunne mõlemal.)

Asi hakkas pihta nii, et olin FIE ja saatsin artiklite eest arveid välja. Ei teagi miks. Vist maksude optimeerimiseks. Mis pole mingi uudis. Enamus Eesti artiste olid FIE-d ja on nüüd OÜ-d ja seda nimetatakse oü-tamiseks. Ise ma oma raamatupidamist korras ei osand hoida (kui püüdsin ise, pidin alati juurde maksma). Võtsin raamatupidaja, maksin talle ja ennäe – hakkasin eelarveaasta pealt hoopis raha tagasi saama.

Raamatupidaja ütles: “Sa peaksid OÜ-ks muutuma.”

“Miks?”

“Lihtsam on asju ajada.”

“Olgu.”

Hakkasin oma OÜ nime välja mõtlema. See nõuab OÜ tegemise juures alati kõige rohkem aega. Oma firma! Oma laps. Mis ma talle nimeks panen? Sellest tuleb ju maailmakuulus firma!

Ma töötasin reklaamis ja olin lugenud, kuidas tekkis firma Kodak (jumala juhuslikult, K-täht tundus tähtis) või Firestone (omaniku nimi) või Helmes (peaasi et midagi hullu võõras keeles ei tähendaks).

Mõtlesin välja kaks geniaalset firmanime: Post Scriptum (minu nimetähti esindav) ja Valge Maja (kuna mul on vanemate ehitatud valgeks krohvitud suvila). Raamatupidajat külastades selgus, et nimed on juba võetud. Pole ka ime.

“On sul veel mingi nimi?”

“Ei ole.” Kolumbus Krisostomust ei hakanud pakkuma, nagunii on võetud.

“Midagi peab ju panema. Mida sa teed? Kirjutad?”

“Jah.”

“Kirjanik?”

“Nojah.”

“Ma vaatan, kas see on juba olemas… Ei ole. Tahad olla Kirjanik?”

“Olgu peale. Mis mul üle jääb.”

“Hea nimi on see, kus omaniku nimi on sees.”

“Miks? Ma ei taha.”

“Siis hoiad asja.”

“Vennal oli Stuudio Sauter. Ma ütlesin, et mina olen ju ka Sauter. Ta ütles – aga sa avaldad raamatuid. Sauteri nime all.”

“OÜ-d Kirjanik ei ole. Saab registreeerida. Tahad olla Kirjanik?”

“Mis mul üle jääb. Jah.”

Nii sai minust Kirjanik. Ühest küljest tüütus. Saadad arveid, kardad, et millal maksuamet turja kargab ja vangi paneb. Teisalt saad ise nuputada, milline raamat hakkab välja nägema. Tellid kujunduse ja küljenduse. Just võimlesin uuele raamatule kalingurkaaned välja. Ilusad. Tasus hakata Kirjanikuks.

Mingit tulu ma asja pealt õigupoolest ei teeni. Ma ei ole Mihkel Raud. Olen vahel raamatule peale maksnud. Samas saab ise rehkendada, missugune tuleb raamat. Ja raamat on nagu laps. Lapse teed küll ühe kepiga valmis, aga raamatut munen teinekord aastaid. Ja tahaks, et tuleks ilus. Kõigepealt munen teksti mitu aastat, siis haudun raamatut mitu aastat. Ja tulemus kaob kuhugi raamatute suurde pärapõrgusse.

Olen rahul? Jah!

Isekirjastajana olen kohutav asjaajaja. Arved jäävad esitamata, arved jäävad maksmata. Samas distsiplineerib, et millalgi tuleb arved maksta ja esitada.

Enamasti on kujundajatega tohutu võitlus. (Ingaga ei ole.) Sest kujundaja teab, et olen vaesur ja maksan kopikaid ja hea kui need kopikadki kätte saab. Kõige hullem, kui kujundajaga tekib või kujundaja arvab, et asi on armuvahekord, siis vaata, kuidas välja keerutad. Jääb hingele aastateks.

Teisalt saab välja mõelda, millist illustraatorit tahan, ja tema uksekella helistada. Ja tihti nad ongi nõus. Paha aimamata.

Kunagi ammu mõtlesin, et ükspuha, milline raamat välja näeb. Nüüd otse vastupidi. Sisu on nagunii minu jura. Aga kui oleks ilus, siis oleks ilus käes hoida.

Summa summarum on see, et mul on kahes kodus raamatute ladu. Panna pole raamatuid kuhugi. Seisavad hunnikutes. Kui saan, jagan.