Mis ühendab Stevie Wonderit ja Bruce Willist? Laiem üldsus ei pruugi teada, aga tõepoolest, Ameerika märulifilmide kangelane, näitleja Bruce Willis on andnud Motown Recordsi alt välja muusikat samamoodi nagu näiteks Stevie Wonder, Marvin Gaye, Smokey Robinson, The Jackson 5, Diana Ross & The Supremes, The Temptations, Four Tops, Gladys Knight & The Pips, Lionel Richie jpt.
Enamik nendest nimedest muusikahuvilisele tutvustamist ei vaja. Neile saab lisada veel kümnete kaupa edukaid artiste, kes on Detroidi legendaarse plaadifirma Motown Records all erinevatel aegadel tegutsedes olulisel määral kujundanud kaasaegse populaarse muusika suundi, muusikatööstust laiemalt ning algusaastatel ka teravaid ühiskondlikke probleeme ja poliitikat.
Plaadifirma Motown Records asutas Berry Gordy Jr. aastal 1959. Algselt oli nimeks hoopis Tamla Records, mis veel samal aastal muutus lõppkokkuvõttes üheks kümnetest alam-label’itest Motown Recordsi egiidi all. Nimel Motown on lihtne ja tore saamislugu. Plaadifirma sünnipaik oli Detroit Michigani osariigis Ameerika Ühendriikides, mis oli algselt terve maailma ning on ka tänapäeval Ameerika autotööstuse häll ja süda. Linna kutsusid kohalikud hellitlevalt Motor Towniks, millest saigi lühend – Motown.
Esimesed aastad tegutses plaadifirma ühes Detroidi elurajoonis tavalises eramajas, mis oli kohandatud muusika salvestamise kõlbulikuks. Majale pandi kohe alguses külge suur silt “Hittsville USA” (ingl. k. hittide küla – toim), et oleks kõigile teada, millega seal tegeletakse. Alumisel korrusel asus stuudioruum, legendaarne Studio A, hüüdnimega Snakepit (ingl. k. Ussipesa – toim) ja foonika muusika töötlemiseks, teisel korrusel asusid Berry Gordy Jr. eluruumid. Mõne aasta möödudes osteti samale tänavale veel 5–6 maja, kus asusid suureks kasvanud ettevõtte erinevad üksused. Üks maja finantsi, järgmine müügi ja turunduse jaoks.
Ajaloolist perspektiivi annab fakt, et tegemist oli ettevõttega, mille asutasid ja mida eriti algusaastatel hoidsid käigus peamiselt mustanahalised inimesed ja seda ajal, mil Ameerika oli hoolimata võrdsust kuulutavatest seadustest väga tugevalt segregeeritud. Vanem põlvkond Eestis mäletab tõenäoliselt nõukogude ajast “õigeid ja valesid” muusikapalasid ning artiste, aga tänapäeval ei oska me võib-olla ette kujutadagi, et raadiod ja telesaated ei taha mõnda laulu esitada, sest artisti nahavärv on vale. Plaadifirmaga seotud inimesed ja artistid on meenutanud, kuidas esinemistel juhtus sedagi, et kontserdisaal oli paelaga keskelt pooleks tõmmatud: ühel pool valge- ja teisel pool mustanahalised. Aga kontserdi lõpuks olid kõik segamini koos tantsimas, sest hea muusika üldjuhul nahavärvi ei tunne. Motown Recordsi esiletõus langes osalt samasse ajajärku, kui Ameerika ühiskonnas tekkis aktiivsem liikumine ebavõrdse rassikohtlemise vastu, ja omal moel oli Motowni muusikal selles oluline võimendav roll.
Tänapäeval kirjeldatakse Motowni kui eraldiseisvat muusikastiili. Ometi oli ju tegemist lihtsalt ühe plaadifirma toodanguga. Mis teeb ühe plaadifirma väljaantud muusikast nii tugeva terviku, et seda saab aastate pärast eraldi stiilina käsitleda?
Vundament uuele kõlale loodi põhiliselt Motown Recordsi esimesel tegutsemiskümnendil.
Üks linnalegendidest räägib, et enne muusikatööstusesse sukeldumist oli Berry Gordy töötanud kohalikus autotehases ja seal oligi tekkinud idee kanda autotehasele omaseid liinitöö elemente ka muusikatööstusesse.
Ma tean, muusika kõrvutamine liinitööga kõlab juba eos hapult, aga kui võtta sealt parimad elemendid ja need liinitöö meetodil õiges järjekorras kokku panna, võiks ju saada hea tulemuse?! Autor lubab endale siinkohal ettevaatliku arvamusavalduse, et tänapäeva popmuusika loome pigem just sellisel meetodil saavutatud ongi, koos kõigi oma heade ja vigadega.
Kuidas siis tekkis “Motown sound”? Millised olid peamised komponendid?
Muusikaliselt saab Motowni kirjeldada seguna 1940ndatel ja 1950ndatel peamiselt afroameerika kogukondades levinud rhythm & blues’ist, gospelist ja jazzist, mis vormus 1960ndatel n-ö uueks suunaks popmuusikas. Otsiti tugevalt eristuvaid ja omanäolisi lauluhääli. Heli kokkumängul lisati sageli just vokaalile kõrgemat sagedust, mis tolle aja Ameerika AM-raadiotes andis teistest kergelt eristuva erksa ja äratuntava kõla. Juba siis otsiti popmuusikale omaseid kiirelt ja kergelt meeldejäävaid meloodia motiive ehk hook’e, mida saaks kaasa ümiseda. Harmoonilises plaanis laenati jazzist maitsekad akordijärgnevused ja rhythm & blues‘i jõud rütmivundamendina, mida esitas väga hästi kokku mängiv ja pigem suurekoosseisuline ansambel. See kindlasti lisas tekkivale helipildile värve ja kihte, mis muutusid ajapikku stiili defineerivaks. Oluliseks elemendiks rütmifaktuurides oli 2. ja 4. löögi ehk backbeat’i rõhutamine tamburiiniga. Lisaks tehti julgeid katsetusi ka poplugude vormiga. Miks mitte alustada lugu kohe refrääniga tavapärase sissejuhatuse asemel. Uued lood pidid enne väljaandmist läbima iganädalase juhtkonna üldkoosoleku, kus otsustati, kas lool on hitipotentsiaali või mitte. Muide, osad lood, mis hiljem maailmakuulsateks said, sedasama esialgset luukambrit ei läbinud ja saadeti tagasi. Headeks näideteks on Marvin Gaye lood “I Heard it Through The Grapevine” ja “What’s Going On”.
Plaadifirma palgal olid parimad laulukirjutajad, kes lõid sageli meeskonnatööna lugusid tüdrukute- ja poistebändidele ning sooloartistidele. Kasutati stuudioansamblit, kes algusaastatel salvestas kõikide lugude ansamblitaustad. Kui täpne olla, siis muusikuid, keda kasutati, oli kümneid erinevaid, aga põhituumik kippus korduma. Üks tuntumaid neist on bassimees James Jamerson, ilma teda tudeerimata ei tohiks ühegi bassimehe (ja ka teiste endast lugupidavate muusikute) haridustee mööduda. Lisaks trummarid Benny Benjamin ja Richard Allen, ansamblijuhid/klahvpillimängijad Joe Hunter ja Earl Van Dyke, kitarristid Robert White, Eddie Willis ja Joe Messina ning paljud teised suurepärased muusikud. Eraldiseisva ansamblina neil suurt edu ega ka vist ambitsiooni polnud, aga saateansamblina erinevate Motowni artistide taustal on nende pillimäng väidetavalt kõlanud rohkematel nr. 1 hittlugudel maailma edetabelites kui The Rolling Stonesi, Elvis Presley, biitlite ja Beach Boysi hittlood kokku.
Kuigi Motowni helipildi mõjust Eesti varajasele popmuusikale on vähe teada, on seda suurem rõõm tõdeda, et ka Eesti muusikud oskavad hinnata algupäraseid popipärle. Eesotsas Funk Embassy plaadifirmaga on pandud alus retrolike kõlade kaasajastamisega uutele kuulajatele. Selliste artistide nagu Lexsoul Dancemachine ja Rita Ray looming on näidanud, et soul ja funk elab häid aegu ka tänapäevases digitaliseerunud muusikapildis. Sel suvel panevad festivalil Jazzkaar Rita Ray ja Robert Linna jõud kokku ning toovad kuulajateni hoogsa austusavalduse Motownile projektiga The Motown Sound.
Lõpetuseks veel huvitavate faktide sahtlist üks infokilluke: 1960ndatel sensatsiooniks tõusnud ansamblid The Beatles ja The Rolling Stones olid tegelikult üsna agarad cover-lugude esitajad ja salvestajad. Selle ajastu Ameerika artistid olid neile suurteks eeskujudeks ja sealt ammutati infot. Näiteks on paljud nende meile tuttavad lood originaalis nt Muddy Watersi, Marvin Gaye, The Temptationsi või Chuck Berry sulest. Mitmed neist kuulusid ka Motowni-perekonda.
Kui Motown ammutas jõudu gospelist, jazzist ja rhythm & blues’ist, siis hiljem võib öelda, et needsamad stiilid ammutasid omakorda inspiratsiooni Motowni stiilist. Selle mõju maailma popmuusika kultuurile on raske ületähtsustada. Sealjuures, üldistades võib öelda, et ka esimesed rock and roll‘i ansamblite eeskujud olid Motowni artistid.
27. augustil on võimalus kuulda Motowni helisid ka jazzioaasiks transformeerunud Telliskivi Loomelinnakus. Ansambel The Motown Sound toob lavale suurejoonelise Motowni revüüprojekti 13-liikmelise suurkoosseisuga. Rohkem informatsiooni leiab Jazzkaare kodulehelt.
Artikli autor Marti Tärn on bassist, vabakutseline muusik ja Jazzkaare produtsent.
Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.
