Vabakutselistega käib kaasas palju klišeesid. Valikut töötada iseendale võib kujutada lõputu vabaduse värvides – ei tunne selline elu aega, kohta ega ülemust. Säravate edulugude kõrval on alustava freelancer’i elu siiski pigem vastutusrohke ja kohati üksildane. Oma argipäeva avavad loo teises pooles kolm eesti naist – Britt Randma, Gretchen Lawrence (Grete-Ly Valing) ja Karola Karlson – vabakutselised, kes elavad vastavalt Tallinnas, Londonis ja Pariisis.
Koroonapandeemia alguses tärkas Eestiski mitu vabakutselisi ühendavat platvormi. Neist tuntuim on ehk Klapp, mis loodi eesmärgiga viia kokku nõudlust ja pakkumist, ehitada mainet ja luua võrgustikke. Kunstnikud, näitlejad ja muusikud sirutasid käe õigustatult valitsuse poole – on ju kultuur ja loometegevus riigi vaimse tervise säilitamiseks elementaarsed. Selle kõrval on igihaljas küsimus, kas tegevus, mis tegijat igal ajal ei toida, on üldse vajalik.
Enim on vabakutselisi kõige noorema põlvkonna ehk Z-generatsiooni seas, kellest projektipõhist oskustööd teeb üle poole. 40 protsendiga järgnevad millennialid ehk tänased 23–38-aastased, nende järel X-põlvkond ehk 39–54-aastased, kellest kolmandik peab end vabakutselisteks. Levinuimad valikud on projektipõhine turundustöö, reklaamide kirjutamine või ettevõtete konsulteerimine. Mõistagi võib vabakutselisena toimetada mis tahes valdkonnas, aga mida vähem füüsilisi tööriistu see eeldab, seda tõhusamalt saab vabakutseline tegutseda ajast ja kohast sõltumata.
