Edasi värske paberajakirja kaanepildiks on fragment avangardist Malle Leisi tööst “Punased hobused”. 70ndatel valminud teos oli omas ajas kui sõõm värsket õhku, olles omamoodi sõnumitooja uuest ajastust ning sobides kujundlikult kokku võtma ka meie seekordse numbri teemasid. Teose ja selle autori märgilist tähendust avab oma kommentaaris Eesti Kunstimuuseumi maalikogu juhataja Liisa Kaljula.
Malle Leis (7.07.1940–9.08.2017) on Eesti hilisnõukogude perioodi kunsti tour de force. Märgiline kunstnik, kes võtab kokku rühmitusega ANK’64 alanud ning 1970ndatel ja 1980ndatel Eesti kunsti valitsenud kõrgesteetilise pealiini. Kui naiskunstnikke seostatakse sel perioodil peamiselt graafika meediumiga, siis Leis töötab end peale kunstiinstituudi lõpetamist üles toonastel kunstinäitustel kõige kõrgemalt koteeritud maalikunstis, mida on üldiselt peetud maskuliinseks meediumiks. Leis aga toob sellesse meediumisse sellise jõulisuse, produktiivsuse, mis teeb tema määratlemise naiskunstnikuna ülepeakaela mõttetuks. Leis on Eesti kunsti klassik, kelle pildid olid Johann Köleri ja Konrad Mägi kõrval reprodutseeritud iga nõukogudeaegse Eesti kodu raamaturiiulisse kuuluvas kogumikus “Eesti maal”.
Leis on ühtlasi pärit sellest Eesti kunsti põlvkonnast, mis põhjustas kunstinäituste sissepääsudes looklevaid järjekordi. Kui täna tunglevad eestlased peamiselt teatrikassade sabades, siis 1970ndatel aastatel olid just Kunstihoone liberaalsemad kevadnäitused see sõõm värsket õhku, mis aitas toime tulla maadligi suruva argielu, inetuna tajutud nõukogude keskkonna ja kvaliteetse informatsiooni puudusega. Üks pilt võis kunstinäituse külastaja mällu sööbida aastateks ja seda võib olla täna raske uskuda, aga piltidest räägiti toona nii, nagu täna räägitakse teatrietendustest. Pildid olid ilmutuslikud, pildid aitasid eestlastel nõukogude lokkavast korralagedusest üle olla ning ammutada jõudu isikliku elu korrastamiseks kõige ühiskondliku kiuste.
Olles kunstnik, kes tõuseb 1960ndatel esile koos ANK’64-ga, ei võta Leis mitte omaks selle kõrgesteetilist laadi, vaid kujundab ankilikkuse firmamärki – erksad popilikud kujundid stiilsel tumedal taustal – jõuliselt ka ise. Nii klassikalises õlimaalis kui veidi hiljem ka 20. sajandi teise poole kõige moodsamas graafikatehnikas serigraafias. Leis on pärit põlvkonnast, mis asetab inetuna tajutud nõukogude keskkonnale vastukaaluks ei muud kui – kõikevõitva ilu. Kombineerides lääneliku popkunsti vormivõtteid kunstiajalooliste eeskujudega, arendab Leis oma käekirja aina suurema perfektsuse suunas. Kuni jõuab 1970ndatel aastatel välja laadi, milles inimesed ja natüürmordid – Leisi kunsti kaks juhtmotiivi – on juba natuke liiga ilusad, et olla pärit sellest maailmast. See kaasaegse tehismaailma veidi ettevaatlikuks tegev ilu ei tohiks olla kellelegi paremini mõistetav kui praegusele, digitaalsete simulaakrumide ajastu inimesele.
Hobuseid on Leis enda sõnul maalinud terve elu, kuid punased hobused sööbisid kunstnikule mällu Leningradi-reisil nähtud Kuzma Petrov-Vodkini maalilt. Küllap andis sellele maalile kohaliku lisatähenduse veel mõned aastad varasem populaarne mängufilm “Viimne reliikvia”, kus sunnitud abielu eest põgenev Agnes aitas Eesti kultuuris kinnistada naisratsaniku kui võrdsuse ja vabaduse sümbolit. Ometi ei tuleks Leisi pidada eskapistlikuks kunstnikuks, kes põgenes oma maalidel kaasajast hõllanduslikku minevikku. Leisi maalides on samal ajal olemas ka hilisnõukogude aeg nõukogude lääneperifeerias Eestis, mis pidas end ülejäänud Nõukogude Liidust moodsamaks, nutikamaks, võimekamaks ja paremaks. Õigupoolest liiga heaks, et olla Nõukogude Liidu osa.
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja suvenumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.
