Mõnikord tunnen ma end muidusööja ning ühiskonnale kasutu elemendina. Puhkpilliorkester paneb vähemalt õhu liikuma, mina suudan puudutada parimal juhul vaid hingekeeli. Kes mõõdab nende keelte võnkumisamplituudi, selle võnkumise mõju või tõhusust? Või mis mõju see üldse on, kui seda mõõta ei saa?
Ühtepuhku leidub inimesi, kes imestavad, kuuldes, et kirikuõpetaja ei olegi riigi palgal ning et koguduse eelarve suurema osa moodustavad annetused. Kui järele mõelda, siis on see, et mul on leib laual ja riie seljas, tänases maailmas omalaadne ime. Mind ja mu peret peavad üleval teised inimesed, ning mitte sundkorras kogutavatest maksudest, vaid vabatahtlikest annetustest! See teadmine muudab mind alandlikuks. Mu tänu nende inimeste ees on piiritu.