Valner Valme: hästi lihtne jutt paindlikkusest, suht lühike ka

Vabadus ei ole mingi lällav kaos, vabadus on võimalus üksteisega arvestada ja elada vastutustundlikku elu, mille käigus saab ikka nalja ja kalja ka. Foto: Shutterstock.

Maailm on muutunud, kurdetakse aeg-ajalt meedias või seltskonnas ikka. Suunurgas on aimata mingit kibedust, mida ise veel nauditakse ka: eh, jaanipäev möödas, suvi läbi, varsti lehed langevad! Kõik kaob, meil jällegi on ainult tühjad pihud! Sadomasofaktorit ei tasu siinkandis iial alahinnata, aga üldiselt oleme mahedamad ja muhedamad, kui ise arvame. 

Maailm ei ole enam iial endine, lisatakse isegi töömeilide lõppu, olles enne põhjendanud, miks üht või teist asja jälle video vahendusel teha. Kõrini nendest videoseanssidest, parem vaataks filme. 

Kitsas, päevauudiste kontekstis muutub maailm iga sekund, keegi sünnib, keegi sureb, keegi mõtleb uue vidina välja. Laias laastus ei ole maailm muutunud antiikajast või valgustusajast või elektri leiutamisest peale, sõltub vaatepunktist. Maailm maailmaks, see on kompleksne nähtus, aga inimene kui liik ei ole eriti muutunud. 

Levib hirm, et nüüd, kui oleme olnud sunnitud sulguma ja kapselduma, olemegi kohe ära teisenenud: käime mööda seinaääri, ei julge omavahel suhelda, hoiame distantsi, ei oska vestelda teisiti kui zuumide ja tiimside kaudu. Et võib-olla on tekkinud räige psühholoogiline barjäär. Zombid.

Inimest ei tasu alahinnata. Inimesel on intelligents selleks, et olla kohaneja loom. Kohaneda aitavad kogemused ja mälu. Jah, mõni harjubki ära, hakkab vangistus meeldima, nõuab jätkuvaid karme piiranguid ka kõigile teistele. Seda on juba nimetatud Stockholmi sündroomiks ning paljud kodanikud ihkavad karmi kätt. Miks ihata karmi kätt, jääb mulle isiklikult mõistetamatuks, ent inimesed on erinevad ja erinevus rikastab.

Üldjuhul tähendab kohanemine siiski ellujäämist uutes tingimustes. Sageli tähendab see harjumuspärase elu jätkamist uusi tingimusi üle kavaldades. Lihtsalt olles inimene.

Nimelt oleme sellest kriisist õppinud muuhulgas paindlikkust. See sisaldab mõistmist ja hoolimist, aga ka nutikust. Kui veel kaks aastat tagasi võis (väli)kohvikusse minnes kuulda, et tooli ei tohi ümber tõsta või kohti ei ole, siis nüüd on üldine suhtumine pigem selline, et kliendile püütakse kõiges vastu tulla: toome laua juurde, olete teretulnud. Või siis tehakse uksed lahti ilusa ilma puhul kellal või päeval, mil plaanis polnudki.

Ka kliendid on mõistlikud, ei lase end ebamugavustest heidutada. Tuppa veel ei saa, suva, kannatame ära paar vihmapiiska. Ma ei näe linnapildis mingit liigset pelglikkust ega frustratsiooni, vaid normaalset, isegi rõõmsat elu. Kes jaksaks kogu aeg mornilt vabiseda. 

Vaktsineerituna saavad inimesed taas reisida, kuni aga püsib ebakindlus, on lennukompaniid nõus mitu korda reisiaegu muutma. Teatrid on sunnitud pidevalt pileteid uutele päevadele broneerima, festivalid ja spordivõistlused korraldavad end järjest ümber. Ühiskonnas valitseb põhimõte, et kui on võimalus, tuleb seda kasutada. Oleme muutunud vähenõudlikumateks – pisikesed muutused toimuvad kogu aeg, põhiolemus jääb samaks.

Inimesed taipasid ruttu, et asjad ei ole enam ette määratud, ning võtavad tänulikult vastu ka endastmõistetavaid elunähtusi nagu avatud muuseumid või poed. Iga asutus, kuhu minna, võtab sind vastu nagu head uudist. Kas selleks oli tõesti tervisekriisi vaja, võib küsida, aga ei pea küsima. On, nagu on, inimene on loll, aga nii palju tark, et suudab õppida läbi elu.

Et avanemine jätkuks, et saaks need jubedad maskid toppida kuhugi sokisahtli tagaossa, on vaja vaktsineerida. Keegi ei julge praegu eriti pikki plaane teha. Pikk plaan võiks olla see, et vaktsineerimisega kättevõidetavat vabadust koheldakse kui kullatükki, nagu oma vastsündinud imikut. Vabadus ei ole mingi lällav kaos, vabadus on võimalus üksteisega arvestada ja elada vastutustundlikku elu, mille käigus saab ikka nalja ja kalja ka.

Valner Valme

Valner Valme on Edasi kultuuritoimetaja ja Raadio 2 "Lifti" ning Vikerraadio kirjandussaate juht. Loe artikleid (135)