Rootsi fotograafi Helene Schmitzi fotodelt vaatab üldjuhul vastu võimas loodus. Eksootilised vaated taimede alla mattunud küladest ja teedest, lõputu põhjamaine metsamassiiv, jõuline mägi. Ent kuna näitus “Mõeldes nagu mägi” on Fotografiskas, poeb hinge kahtlus, et selle ilu taga peab olema siiski midagi hirmsat.

Nii ongi, Helene Schmitz on osav inimesi kauneid elamusi lubades näitusesaali meelitama, et siis rääkida palju süngemaid lugusid inimtegevuse laastavast mõjust loodusmaastikele.

Võiks arvata, et Rootsis elades ta kodumaalt niisama lihtsalt teemasid ei leiagi, ent fotoseeriad Rootsi kaevandustest ning istutatud metsa taastumisest pärast metsapõlengut avavad Rootsi majanduse ja loodushoiu dünaamikast uusi tahke. Schmitzi fotod näitavad loodusmaastike vägivaldset muutumist industrialiseerimise ja loodusvarade kasutamise tagajärjel. Vaatamata sellele, et tema huvi kaevanduste, metsamajanduse ja loodushoiu hapra tasakaalu vastu riivab ka keskkonnapoliitika küsimusi, ei ole Schmitz kindlasti mitte poliitiline kunstnik. Ta on poeetilise käekirjaga dokumentalist, kes aasta-aastalt võib naasta samasse metsa, et uurida, kuidas inimese loodud istutatud metsamaastik maailmaga kohaneb. Nii et vaatamata keerulistele teemadele pole siiski üllatav, et Helene Schmitz on üks Rootsi edukamaid fotokunstnikke.

Ja vist pole Schmitzi metsapilte isegi korrektne loodusfotoks nimetada – tema metsavaadetel meenutavad kaadrist välja jäetud latvadega puude tüvede read pigem pakenditel leiduvaid triipkoode kui metsamaastikku. Ma ei tea, kas Rootsis, kus vähemalt pealtnäha on kunstnikel palju paremad sotsiaalsed ja majanduslikud garantiid ning fotokunsti hindav publik, kes endale ka selle ostmist lubada võib, on fotograafil kergem või keerulisem küsida, kuidas see kõik võimalik on. Kas sellel heaoluühiskonnal on hinnasilt ja kui jah, siis milline see välja näeb? Schmitz vastab pigem jah ja näitab neist mitut.

Need on suured, monumentaalsed fotod, mis näitavad maastikke, kus tipptehnoloogia on moonutanud maad, jõgesid ja metsi; kus tehisjärved ja -mäed võtavad üle looduslike kolleegide koha.

Ehkki Fotografiska näituse põhirõhk on industrialiseerimise mõjul loodusmaastikele, vaatab tema fotodelt vastu inimeste piiritu idiootsus igas valdkonnas kaevandamisest kuni kingituste tegemise ja turismini – kuidas looduse ilu sellele endale saatuslikuks saab, sest põlised maastikud meelitavad üha rohkem mõtlematuid külastajaid, mis omakorda ohustab habrast põhjamaist ökosüsteemi.

Probleeme, millega Schmitzi-taoline fotograaf võiks tegeleda, on muidugi tuhandeid. Ent mitte igal looduse hävitustööl pole kahepalgeliselt poeetilist nägu, nii et võib vaid ette kujutada seda tööd lokatsioonide läbisõitmisel ja maastike leidmisel, mis iga seeria taga on. Tallinna näituse avamise ajaks publikuga videopildi vahendusel liitunud kunstnik ütles, et tihtipeale algab kõik mõnel unetul ööl guugeldamisest – nii näiteks algas otsingusse sõnapaari “invasive species” sisestamisega hõlmise pueraaria (Kudzu) projekt, mis on maailma üks kõige invasiivsemaid taimi ja võib enda jaoks soodsates tingimustes kasvada ööpäevas kuni 30 sentimeetrit, hävitades kõik enda teele jääva.

Vahel tundub, et looduse hävitamise teemal oleks justkui juba kõik öeldud ja seda täiesti tummadele kõrvadele. Üks pool räägib järjekindlalt oma lugu, teine ajab oma loodust hävitavat rida edasi. Aga Schmitzi näitus on sellele vaatamata väga värske vaade, väga silmiavav – vähemalt nende jaoks, kes põhjamaid eeskujulikeks loodushoidjateks on pidanud. Ent muidugi pole selles teadmises midagi lohutavat, et halvasti pole ainult meil. ​