Kella keeramine tähendab seda, et ma lähen hetkel lauta kell seitse, mitte kell kuus. Oleme oma kitsedega nii väike süsteem, et saame oma toimimist paindlikult reguleerida. Paari nädalaga loomulikult tõmbame talituse algusaja kella kuue peale tagasi, väljas on valge, nagunii on kõik üleval. Kitsetalled kasvavad hoogsalt, mängivad meeletult ning viskavad kaalu juurde. Ilus vaadata.

Eelmine aasta oli meil laudas 5 talle, sel aastal on 12, lisaks hilise poegija Mona laps(ed). See on progress. Edasiminekut on maal vaja, sest muidu on igav ning hakkad ennast kordama. Jah, igal aastal peab midagi paremaks, uueks, suuremaks muutuma. Inimese elu vajab isiklikku edasiliikumist, sest muidu mandub keha ja tülpib vaim. Igal aastal võiks mõni hoone või tuba korda saada. Võib ka midagi õues teha, rajada uue heki või ehitada loomadele suurema aediku. Loomulikult võib vastu vaielda, et miks on vaja kogu aeg ehitada, et inimese progress on eelkõige sisemise-mina tundmaõppimine ning isiklik vaimne areng. Aga see on nii, et üks täiendab teist. Kui inimene loob maailma enda ümber ilusamaks, siis saab ta sellest jõudu ka ennast ja teisi paremini tundma õppida.

Loomulikult liiga kiire progress võib tõmmata jalad alt. Igal aastal tasub täpselt niipalju asju muuta, kui on jaksu.

Ei tasu end kinni tõmmata, samas asjadega tuleb alustada – karmauhti! -, muidu jäävadki tegemata.

Vanemad enda fotod on head selleks, et teha endale “enne ja pärast” võrdlusi. Milline oli see konkreetne tuba enne remondi algust või kuidas nägi hoov välja aasta tagasi. Ausalt öeldes tihti need fotod jahmatavad, sest pärast uue valmimist nagu väga ei mäletagi, kuidas varem oli. Olmefotod on kõva žanr, võib-olla üks minu lemmikuid.

Tõmmates selle progressi jutu nüüd filosoofilisemalt kokku, siis kogu loodus on üks suur progress. Aasta lõikes valmivad õitest õunad ning aastate lõikes kasvab mets suureks. Me pürgime kõik edasi. Kõik puud, taimed, loomad ja inimesed. See on vastupandamatu ja ettemääratud jõud.

Mart Kase