Pärast enam kui aastat viirusepandeemia küüsis püüab kogu maailm tagasi normaalsema elu poole. Tasapisi avatakse arenenud riikides majandust ja leevendatakse piiravaid reegleid inimeste sotsialiseerumisel. Suured lootused on pandud suvele, et see vähendab märgatavalt nakatumist ka juba loomulikul viisil, lisaks massiivsest ja lõpuks ka korralikumalt käima saanud vaktsineerimiskampaaniast tulenevale karjaimmuunsuse loodetavale mõjule. Olgu see mujal või meil, aga õhus on tunda mitte ainult kevadet, vaid ka kevadist optimismi. Kuigi kui hoolega jälgida võtmepoliitikute ja eriti nende teadlastest nõustajate sõnavõtte, võib sealt välja lugeda, et kevadsuvisele leevendusele võib kõigele vaatamata järgneda ikkagi ka sügisene nakatumislaine.
Samuti pole olukord sugugi nii roosiline igal pool, eriti vähemarenenud riikides. Olgu selle kinnituseks ka viimatine nakatumise plahvatuslik kasv Indias. Olgu kuidas on, aga ilmselt pole siiski põhjust veel loota, et sügiseks me pandeemia-eelsele elukorralduse tasemele täielikult tagasi jõuaksime. Karta on, et seda ei juhtu ka rahvusvahelises poliitikas ja majanduses.