Imelik mõelda, et veel eelmise kevade alguses oli videokõne midagi, mida enamasti nimetati “skaipimiseks” (sest tõenäoliselt toimetatigi Skype’i abil) ja seda võeti ette valdavalt teises riigis elava sõbra või sugulasega suhtlemiseks. Sedagi tõenäoliselt mitte igapäevaselt. Nüüd me “suumime” ja “teeme tiimsis” ning peame iseenesestmõistetavaks mitte näost näkku kohtumist.
Eks seda on muidugi ka näha, et harjutada on saanud vaid aasta, kui üks parlamendiliige töö ajal voodis lebotab ja teine midagi oma pükste kallal askeldab. Välismaalt teame muidugi veelgi värvikamaid näiteid paljaste armukeste ja riiulile unustatud seksmänguasjadega.