Susan Luitsalu: ära helista mulle videoga

Susan Luitsalu. Foto: Krõõt Tarkmeel

Imelik mõelda, et veel eelmise kevade alguses oli videokõne midagi, mida enamasti nimetati “skaipimiseks” (sest tõenäoliselt toimetatigi Skype’i abil) ja seda võeti ette valdavalt teises riigis elava sõbra või sugulasega suhtlemiseks. Sedagi tõenäoliselt mitte igapäevaselt. Nüüd me “suumime” ja “teeme tiimsis” ning peame iseenesestmõistetavaks mitte näost näkku kohtumist.

Eks seda on muidugi ka näha, et harjutada on saanud vaid aasta, kui üks parlamendiliige töö ajal voodis lebotab ja teine midagi oma pükste kallal askeldab. Välismaalt teame muidugi veelgi värvikamaid näiteid paljaste armukeste ja riiulile unustatud seksmänguasjadega.

Shit happens on kaamera valel ajal sisse lülitamise (lülitumise?) puhul tõesti üks adekvaatsemaid vabandusi, küll aga pole see kuigi täiskasvanulik vabandus sellele, miks inimene tööajal töörežiimil pole, kaamera sees või väljas. Isegi esimese klassi lastele õpetatakse, et arvuti taga tuleb olla mõned minutid varem kui tund tegelikult pihta hakkab – et oleks aega tegeleda kõikvõimalike tehniliste viperustega ja ka iseend koolilainele häälestada – ning et arvuti ei tohi olla voodis. Pehmete tekkide vahelt lastel varajasest tunnist hoolimata kõnesid teha ei lubata, sest selline mõnus tiks toob tudumõtted tagasi ja õppimisest ei tule lihtsalt midagi välja. Ilmselt on täiskasvanute puhul vaikimisi õhus eeldus, et nemad ometi teavad kõiki neid asju ning seepärast pole kaugtöö kodukorra memo väljasaatmist vajalikuks peetud.

Susan Luitsalu

Susan Luitsalu on kirjanik, teletegija, hedonist ja maadeuurija. Tema elu ja karakterite märkamist on tunnustanud nii lugejaid kui kriitikud. Teda on auhinnatud ka Aasta kirjanik 2020 tiitliga. Susan kirjutab oma kolumnides linnaelust, sellest, kuidas tema elu näeb ja mis tähelepanu tõmbab. Loe artikleid (13)