Miks ka mitte? Vähemalt ühte niisugust, eesti kirjanduskultuurilist ahelromaani oskan nimetada ja ka lugemiseks soovitada – 2001. aastal ilmunud Lehte Hainsalu “Kellakuuljad”. Romaan võitis aasta varem korraldatud romaanivõistlusel kolmanda auhinna. Meisterlikult kirjutatud teoses avanevad põimituna ligi viiekümne looja saatused, alates Võnnu Körberitest aastal 1800 kuni kolmandat millenniumi alustanud luuletajateni. Mida kõike me sealt leiame! Rahvusliku eneseteadvuse ja Eesti riigi mõtte kujunemist, kirjakeele arenemist väljendusrikkaks kirjanduskeeleks. Nende n-ö temaatiliste kontrapunktide kõrval leiab lugeja end aga ka kirjameeste pereelu, armulugude, vastastikuse sõpruse, sallimatuse ning tänamatuse – sõnaga, inimlike tundeavalduste, nõrkuste ja kirgede keskelt.
Sest ei kirjandus-, kultuuri- ega isegi ajalugu tarvitse olla üksnes sündmuste, nimede, tegude ja teoste loetelu; nende reastamine, seostamine, tõlgendamine ja lõpuks ka hindamine. Kuigi seda tüüpi, professionaalsete ajaloolaste, kirjandus-, kunsti- ja kultuuriuurijate kollektiivselt või ühe autori kirjutatud “raamat-telliseid” läheb vaja iga kultuuri eneseteadvustamiseks. Ühe niisuguse on meile pärandanud eesti-soome etnoloog ja kirjanik Ilmar Talve (1919–2007) – “Eesti kultuurilugu: keskaja algusest Eesti iseseisvuseni” (2004). Nende üldkäsitluste kõrval on aga oluline ka kultuurilugu kui “inimlik dokument”.
19. sajandi prantsuse naturalismist (vennad Concourt’id, Émile Zola) alguse saanud kirjutamise meetodist document humain, mille järgi kirjanik pidi objektiivselt fikseerima inim- ja ühiskonnaelu ning keskkonda kõigis, sh lugemisel räigenagi mõjuvates detailides, arenes hiljem välja kriitilisrealistlik ja dokumetaalromaan. Eesti romaangi võrsub naturalistlikust elukujutusest, tähtteosteks Eduard Vilde “Külmale maale” (1896), Juhan Liivi jutustus “Vari” (1894), Ernst Peterson-Särgava jutustuste sari “Paised” (1899–1901). “Inimlikkus” dokumentaalsuse kõrval rõhutab aga saatust. Nõnda siis, kui räägime kultuuriloost kui romaanina loetavast tekstist, tõusevad sel juhul esiplaanile loojate elulood, nende saatused. Elulugude põimimine omakorda üldistub eesti kultuuri kui organismi elukaareks, milles tsükliliselt (põlvkonniti) korduvad sünd, loominguline apogee, raugemine ja surm.
Juri Lotmanil (1922–1993) on tähelepanuväärne käsitlus “Kirjaniku biograafia kui loomeakt” (eesti keeles ilmunud artiklikogumikus “Kultuurisemiootika”, 1990), milles meie esisemiootik tõdeb: “Kirjaniku isiksusest saab otsekui põhiteksti usaldusväärsust kinnitav – või kummutav – tekstilisa”. Eesti kirjanduses on suurimaks autobiograafilise ainese kunstiliseks teisendajaks Jaan Kross (1920–2007). Äsja kinnitas seda Krossi omaeluloolist novelliloomingut esindava kogumiku “Sobimatute seikade võlu. XX sajand Jaan Krossi novellides” (koostanud ja saatesõna kirjutanud Johanna Ross, 2020) analüüsis aja- ja kultuuriloolane Marek Tamm.
“Kui see kiire analüüs kokku võtta,” kirjutab Tamm, “siis on Kross teinud jutukirjanduses tõelise kübaratriki. Ta on suutnud kirjutada oma elu meeldejäävamad episoodid eestlaste ajaloo osaks, muuta oma eluloo “Eesti saatuse personifikatsiooniks”, ja liita selle sujuvalt Eesti rahvusele püstitatud eepilise monumendiga, mille rajamisele pühendus ta 1970. aastate alguses.”
Kui nüüd katsetuse korras asendada Lotmani artikli pealkirjas sõna “kirjanik” sõnaga “kultuur”, siis võime öelda, et samasugune protsess leiab aset kultuuriski. Kultuuri biografeerimise, isikustamise, resp inimlikustamisega avaneb kultuuriloo kogu dramaatika. Kultuurilugu, analoogiliselt kirjaniku elulooga asetub kunstiteose mõõtkavva. Kultuuri luues, selles osaledes me kirjutame mitte ainult tulevast kultuurilugu (resp ahelromaani), vaid osaleme selles tegelastena, loojate ja vastuvõtjatena. Selliselt lähenedes seisamegi nähtuse ees, millele essee algul sai osutatud: kultuurilugu kui biograafiline romaan.
Mingil kujul võib niisuguse romaani elemente kohata apokrüüfilistes lugudes. Apokrüüfid teatavasti olid algselt need Piiblile lähedased ning seda laiendavad tekstid, mis kaanonisse ei sobinud. Kultuuriloo kui elava organismi puhul langeb sobivuse-sobimatuse küsimus ära, ehkki järelvaates võime siingi täheldada kaanoni, st klassikaliste tekstide ja klassikute “parnassi” kujunemist.
Eesti kirjandus- ja kultuuriloo kirjutamisel on apokriivade ehk lisalugudena võetavad kõik mälestused ühest või teisest sündmusest, autorist, kirjavahetused, päevikumärkmed. Kui akadeemilises, st tõenduspõhises narratiivis loetakse seesugune aines üldjuhul sekundaarsete allikate hulka, siis kultuuriloos kui romaanis moodustavad need tekstid põhitelje ja selle ümbruse.
Omaette apokriivalugude žanrit esindab üht või teist kultuuri loojat puudutav rahvalik looming. Ma ei pea silmas tänapäeva Kroonika-laadset, kuulujutu kildudest, juhuslikest või vuajeristlikest tunnistusest kokku monteeritud puslet ühest või teisest avaliku elu või meelelahutuse tegelasest. Ei, selleks et saada rahvalikus loomingus tegelaseks, peab rahvas enne ikka olema omaks võtnud (anekdootlike) lugudega ümbritseva loovisiksuse. Need lood teenivadki ühe või teise looja “inimlikustamist”. Ehk teisisõnu, nende lugude kaudu desakraliseeritakse kõrgel ja kaugel asuvad loojanatuurid. Tõsi,
ühelt poolt mõnda kultuurikangelast pühalikust nimbusest vabastades leiab teiselt poolt aset tema suureks tõstmine: ta on suur ka oma inimlikes nõrkustes!
Ühe niisuguse kogumiku juhtumistest eesti kirjanduskultuuris 19.–20. sajandil, seejuures alapealkirjas rõhutades, “ümber jutustanud”, on koostanud kirjandusloolane ja kirjanik Oskar Kruus (1929–2007). 1983. aastal ilmunud raamat kannabki pealkirja “Apokriiva lood eesti akadeemilise kirjandusloo juurde”. Leiame sealt põnevaid kilde näiteks Johann Voldemar Jannsenile korraldatud öisest atentaadist, Koidula tütarde Hedvigi ja Anna kannatusterohkest suhtest oma sünni- ja ema isamaaga, Carl Robert Jakobsoni rahalaenamise originaalsest meetodist, hulga anekdootlikke kilde noor-eestlastest ja siurulastest, aga ka rahva seas ringelnud lugudest Tammsaarest, Lutsust, Hindreyst, Adamsist, Ristikivist jpt.
Ent need on siiski üksnes killud, millest piisab ehk novelliks või jutustuseks. Ja neid on ka eesti kirjanikud kasutanud, nimetades siinkohal juba kõneks tulnud Jaan Krossi (romaanid Bernhard Schmidtist ja Friedrich Martensist, jutustused Kristjan Jaak Petersonist, Johann Kölerist, Johann Voldemar Jannsenist jt); Endel Nirki (1925–2018) (biograafilised romaanid Ants Laikmaast ja Karl Ristikivist); Mats Traati, Maimu Bergi, Andrus Kivirähki, Mart Kivastikku, Urmas Vadi jmt, kes eesti kultuurilooliste tegelaste elu ja loomingu ilukirjanduslikku vormi valanud.
Ees ootab Heraklese töö
Eesti kirjandus- ja kultuuriloost romaani kirjutamine eeldab siiski ulatuslikuma biograafilise aine olemasolu. Just selles ongi konks, et eesti kultuurikangelastest on ilmunud erakordselt vähe biograafiaid endid. Siinse essee kirjutamise idee ning seda krooniv moraal tekkiski kohtumisest kahe anonüümse “kellegagi”.
Nimelt – ja see sobiks mälumängu küsimusekski! – on eesti lühima jutustuse kirja pannud “Järva-ma wanna-mehhe õppetussed”-sarjas 1840. aastal Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850). Lugu, pealkirjaga (kirjakeeles esitatult) “Üks ja mõnigi teine” ilmus ise trükituna Tartu ja Võru maarahvale mõeldud Õpetatud Eesti Seltsi (mille asutamist 1838 Faehlmann tagant lükkas) esimeses kalendris alles 1859. aastal. Kogu jutt koosneb neljast arhetüüpsest lausungist: “Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri. Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees!”
Teine kohtumine anonüümse “kellegagi” jääb aastasse 1968, mil Loomingu Raamatukogu sarjas ilmus Karl August Hindrey (1875–1947) valimik novelle pealkirjaga “Ja oli kunagi keegi…”. Kogumik, mille koostajaks folklorist ja kultuuriloolane Ülo Tedre (1928–2015), kujutas endast tegelikult Hindrey rehabiliteerimist kirjanikuna. Ehk teisisõnu, Hindreyst kui “kellestki”, 1947. aastal Iru vanadekodus Hans Kuuse valenime all varjanud ja armetutes oludes vähki surnud inimesest sai taas suur kirjanik, klassik, kelle lasteraamatud “Pambu-Peedu”, ,”Piripilli-Liisu”, “Lõhkiläinud Kolumats” jmt kuuluvad eesti lastekirjanduse kullafondi, rääkimata novellistikast ja romaanidest (“Urmas ja Merike”, “Sündmusteta suvi”, “Ja ilma ja inimesi tundsin ma viimati ka”).
Hindrey on surmajärgselt neid kirjanikke, kes leidnud taasärkamise. Oskar Kruus on kirjutanud temast lühimonograafia (2006). Ants Oras (1900–1982) ja Toomas Liiv (1946–2009) on käsitlenud põhjalikult tema novellistikat. 1986. aastal novelliga “Sina, Tuglas” ilukirjandusse “tulin, nägin, võitsin”-sammuga astunud Jaan Undusk tõstis Hindrey Augus Gailiti ja August Alle kõrval kolmandaks oluliseks “Augustiks”, kelle kaudu Tuglas saab oma isiksuslikud ja loomingulised näojooned.
Hindrey jutukogu niminovellis “Ja oli kunagi keegi…” jutustab minategelane oma vaevadest selle “kellegi” otsinguil, kes kindlasti oli olemas. Ta jõuab Aisopose juurde, aga leppimata temaga, liigub edasi, või õieti tagasi Homerose manu ja siis jälle edasi Anakreoni juurde jne kaasajast antiiki ja tagasi kaasaega, ühest “kellestki” teiste “kellegite” juurde, kes selle liikumise käigus omandavad näo, teod ning kelle nimest saavad elukäigud, elukäikudest saatused. Sellesse isevoolu kulgevasse liikumisse põimub professor Xanthose ja tema naise Melissa romaan, aga ikka Aisoposega seotult, selle esmase “kellegagi”, nii et jutustuse lõpus, Aisopose mälestussammast kirjeldades on jutustaja ometi nõutu, kas “hääduse tarkusest särav nägu [on monumendil] selle oma, keda me nimetame valmide isaks Aisoposeks”.
Kui mõtlen nüüd eesti kultuuriloole, nende kümnete-sadade “kellegite” loominguga, olgu kirjandus, kunst, muusika või näitelooming teatrilaval või filmis, või, miks mitte ka spordiareenidel – niisiis, ka sport kui looming –, jah, mõeldes sellele “kellegite” täidetud kultuurianumale, siis tahaksin näha just Hindrey novelli laadis neid “kellesid” astumas meie ette oma saatustega, oma inimlikkusega. Väljumas anonüümsusest, kõrgemale isegi nimest endast. Sest kultuurilugu kui dokumenti, kui sündmuste ja teoste jada jagub Eestis rikkalikult, aga kultuurilugu kui romaan sünnib üksnes koos selle tegelaste astumisega lavale ihus ja hinges. Niisiis, rohkem biograafiaid, kümneid ja sadu! Heraklese töö ootab ees eesti kultuurist kirjutajaid. Sest iga teose taga on inimene oma elu õnne või kannatuste rajaga. Ja mõnikord ongi see elu õnn või kannatus saanud teose kuju.
Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.
