Sergei Bogatenkov: klapid kõrva või kontserdisaali. Ruttu!

Mäletate 2018. aasta augustikuud, mil Eesti Festivaliorkester tegi Paavo Järvi juhatusel debüüdi mainekal BBC Promsil? Või kui see ei meenu, tuleb kindlasti meelde sotsiaalmeedias kulutulena levinud klipp Arvo Pärdist, kuidas ta juhendab Järvit, et 3. sümfoonia üks akordidest peaks kõlama kui suur, õnnelik kallistus. Sel samal põhjusel peaksime täna olema muusika sees rohkem kui eales varem.

Admiral Markets on Edasi kultuurirubriigi toetaja.

Aasta on olnud hull igas mõttes. Kuulen iga päev enda kolleegide mõtteid, kuidas nad tahaksid kiiresti kontorisse tagasi, sest argielu kodukontoris on muutunud väljakannatamatuks. Naine, mees, lapsed, koer – kogu jackpot. Teate ju isegi. Vähemalt sama suur hulk inimesi kurdab selle üle, kuidas mitte mingil juhul ei taha nad tagasi suurde büroohoonesse. Osa ootab kannatamatult vaktsiini, samas kui teised kuulutavad, et nad ei lase mingil juhul endale süstalt lähedale.

Sein on ees

Aga jätame selle kõrvale, sest kuuleme niikuinii hommikust õhtuni arvamusi, repliike ja uudiseid samadel teemadel. Enam ei jaksa.

Ma ei tea, mis on õige või mis vale. Kes üldse teab? Küll aga kuulub mu poolehoid teadusele. Seetõttu tean ja usun, et muusikal on võime meid sellest lootusetusest välja tõmmata. Pakkuda võimalust hingetõmbeks ja kasvõi kujuteldavaks kallistuseks. Selleks samaks, millest Pärt Järvile kõneles.

2020. aasta sügisel, veel enne, kui kontserdisaalid kinni pandi, et need korraks avada ja siis uuesti sundpuhkusele saata, tutvustas Harvardi Meditsiinikooli teadur üht uurimust, mis kinnitas seda, mida oleme, arvestades kõrvaklappide nähtavust argielus, teadnud ilmselt ilma teadlaste kinnitusetagi – muusikal on otsene mõju meie emotsionaalsele heaolule.

Vaimne tervis on märksõna, mis defineerib meie olemist ja olemust järgmiste aastate jooksul rohkem kui eales varem. Defineerib meid inimese, isa, ema, kolleegi, lapsevanema, sõbrana. Aastate eest Jõhvi muusikakooli lõpetades ei mõelnud ma sellele, et muusika saab üheks taustajõuks, mis meid minu eluaja suurimas kriisis toetab. Ent just selliseks päästerõngaks on see minu ja mu pere jaoks viimastel kuudel saanud.

Teeme kontserdisaalid lahti

Loomulikult ei loo ma illusioone, et muusika pühiks imeväel minema viiruse, tooks tagasi koondatud töökohad ja avaks ettevõtted, mis COVID-i järellainetuses on igaveseks pidanud uksed sulgema. Küll aga julgen oma isikliku kogemuse põhjal kinnitada seda, mida väitis toosama Harvardi uurimus:

regulaarselt muusikat kuulavatel inimestel esineb vähem ärevushäireid ja depressiooni kui inimestel, kes seda ei tee.

Fred Jüssi on aastatetaguses intervjuus nimetanud vaikust loodusvaraks. Mulle jäi toonane mõtteavaldus väga teravalt meelde, sest ühelt poolt on vaikus justkui midagi säärast, mida kardame ja millest proovime hoiduda. Isiklike mõtetega omaette jäämine on hirm, mida täna ühtviisi kogeme. Tahame olla pidevas liikumises, elu epitsentris, mitte midagi kõrvale jättes ega millestki ilma jäädes.

Samas igatseme vastupidiselt elamusi, hingetõmbeid ja hetki, et need viiksid meid eemale sellest katastroofi äärele aetud kriisist, mis raputab tugevalt seniseid tõekspidamisi inimesest, tervisest ja koosolemisest. Unistame silmapilgust, mis aitaks unustada ümbritseva kaose. Ootame momenti, kus viibida, ilma et muud mõtted segaksid.

Muusika, mis kallistab

Sellistel hetkedel olen mina valinud eemaldumise muusikasse. Kasvõi momendiks.

15-aastasena klaverit harjutades ei teadnud ma ilmselt ka maailmalõpust kõnelevaid filme vaadates, et muusikast võib saada üks viis, kuidas ennast hetkeks muust välja lülitada. Aga nii see on. Ükskõik kui klišeelikult see ka ei kõla, aga 10 minutit klassikalist muusikat kõrvaklappidest on aidanud mul säilitada kainet mõistust. Vähemalt nii, et suudan keskpäeval ja stoilise rahuga juhatada sisse koosoleku erinevatel mandritel asuvate tiimiliikmete vahel.

Mind liigutab, kui mu muusika sees kasvanud 3-aastased kaksikud tahavad seosetult klaveriklahve vajutada ja heli luua. Ma usun, et nii, nagu mõjub muusika täiskasvanutele, on see ka lastele võimalus nautida teistsugust maailma.

Jah, vahel on vaja täielikku vaikust. Aga teinekord aitab, kui kuulata sedasama Arvo Pärdi 3. sümfooniat. Loodan, et kohtume õige pea Eesti Kontserdi saalides ja laseme end argipäevast eemale viia. Kasvõi tunniks või paariks. Sest muusika tõepoolest aitab, lohutab ja kallistab.