Olen optimist ja minu jaoks on alati olnud väljakutse tulla toime olukordadega, kus lahenduste asemel nähakse esimese asjana probleeme ja takistusi ning keskendutakse pigem “kuidas ei saa – lahendusele”. Elu aga ei väsi õpetamast, et iga asi saab ühel ja samal hetkel olla nii see kui teine – sõltub, kuidas me otsustame sellele vaadata. Ja et edu sõltub paljuski ka sellest, kuidas oskame oma ootusi juhtida.
Fantastika
Veebruaris etendas Teater NO99 viimaseid kordi lavastust “Fantastika”. See on fantastiliselt hea tükk. See on n-ö päriselust, sellest kuidas meie kaasaeg ihaleb autentsuse järele. Selle asemel, et olla rahul, nautida ja märgata seda, mis meie ümber toimub, ihaleme ja ootame midagi muud. Millal on siis päriselt?
Ilmselt on iga inimese elus perioode, kus tahetakse olla keegi teine, aeg, kus ennast ega oma võimeid veel piisavalt ei usaldata. Või kui asjad ei lähe päris nii nagu tahame ja oleme plaaninud. See on hetk, kui mõtleme elu ebaõigluse peale, kus tahaks lusika lihtsalt nurka visata.
Me ei ole rahul, sest ootasime midagi muud.
Midagi (veel) paremat. Me ei ole rahul enne, kui midagi eriti suurt ja võimsat korda saadame, ja lepime kokku – alla Skype’i ei tule kõne alla. Etenduse sõnum paneb mõtlema ja tuletab meelde, et elu juhtub nüüd ja praegu. On nagu on. See ongi päris. Fantastiline, kas pole!
Madalad ootused ei tähenda madalat standardit
Kõrged ootused võivad olla edasiviivad ja motiveerivad (palju tahad, vähe saad; vähe tahad, üldse ei saa), aga sel võib olla ka pärssiv mõju – hirm ebaõnnestumise ees võtab üldse isu alustada. Või on tulemuseks pettumus.
Madalad ootused on nagu on kõlab mõistlikult, aga siiski muutub mu edasipüüdlik vaim ärevaks, kui mõtlen, kuhu me sedaviisi jõuame, kui lati nii madalale asetame? See oleks nagu juba ette alla andmine ja initsiatiivikusest loobumine. Kuidas sellise suhtumisega elu üldse peaks saama paremaks teha? Projekte lõpuni viia?
Rääkides madalatest standarditest ja edu saavutamisest, siis siin on üks takistavaid eelarvamusi uskumus, et madalate ootustega kaasnevad madalad standardid. See ei päde. Või vähemalt, see ei pea nii olema. Kui ootused ei kipu täituma, siis on ju mõistlik neid korrigeerida ja võime seda teha, ilma et ohverdaksime oma head enesetunnet ja vaibi.
Võime olla rahul, kui andsime enda parima.
See on mõtteviisi küsimus ja päris hea mõõdik. See ongi standard. Ehkki ka siin võib minna detailidesse, on see siiski parim, mida võime iseendale soovida. Pigem teha vähem, aga paremini (kui konkurendid).
Olen sama märganud ka veebiajakirja Edasi arendades. Esimesed 6 kuud on möödunud konstantselt ootuste korrigeerimise tähe all. Madalamaks. Ja paradoksaalsel kombel on enesetunne kokkuvõttes sellest hoopis võitnud. Siit saab minna ainult paremini. Edasi.
