Lood ja jutustused on meie ajaloos olnud kesksel kohal alates ajast, kui õppisime üksteisega mõistuspäraselt ja arusaadavalt suhtlema. Kui kivikirvest sai arengumootor ja armastust hakati väljendama läbi kõne. Kõikides tsivilisatsioonides on aastatuhandeid jutustusi ja lugusid kasutatud teadmiste üleandmiseks ühelt põlvkonnalt teisele. Me kuuleme iga päev lugusid ja jutustusi suurtest juhtidest ja trendiloojatest, ennastsalgavatest heategijatest ning kurjadest antikangelastest. Hea ja intrigeeriv lugu aitab meelde jätta loos peituvaid elulisi põhimõtteid või fakte.

“Everybody likes a bed-time story!” (Jacob Moore filmis “Wall Street: Raha ei maga”). “There is nothing in this world more powerful than a good story” (Tyrone Lannister sarjas “Troonide mäng”)

Paljudes teadusharudes – ajaloos, sotsioloogias ja isegi loodusteadustes – on lood ning narratiivid mänginud olulist rolli valdkonna uurimisel. Majanduses me enamasti seda seost ei näe. Majanduse pärusmaa on olnud numbrid, graafikud, skeemid – kõik, mis on kvantitatiivne, mida saab analüüsida, ja seeläbi “ratsionaalselt” selgitada. Viimasega ei käi enamasti kaasas põnevaid lugusid ja ärevaks tegevaid juhtumisi. Majandus on vaid kuiv numbrite ja faktide maailm. Kuid üks majandusteadlane on pühendanud oma karjääri selle mõtteviisi murdmisele.

2000. aasta kevadel ilmus majandusteadlase Robert J. Shilleri raamat “Arutu õhin” (Irrational Exuberance), kus autor väitis, et “efektiivse turu teooria” (Efficient market hypothesis) olevat väär. Traditsiooniline ja ratsionaalne majandusteadus arvab, et turu hetkeseisu määravad seal kaubeldavate varade fundamentaalsed näitajad. Shiller aga väidab, et tegelikult toimuvad turul hindade üles-alla liikumised paljuski inimpsühholoogiast lähtudes. Tema sõnul on see tingitud inimeste mõttemustritest, mis ei ole kvantitatiivse iseloomuga, vaid pigem lähtuvad mõttemustrid jutuvestmise ja õigustamise põhimõtetest. Lähtudes oma teooriast, ennustas Shiller aastatuhande alguse dot-com mulli ja selle lõhkemist. Tema sõnul olid dot-com kriisi kõrghetkel (tehnoloogia)aktsiate hinnad põhjendamatult kõrged. Selle põhjust ei tulnud otsida mitte tugevas majanduses ning tugevates firmades, vaid inimeste põhjendamatus usus narratiivi, et börsile investeeritud vara väärtus saab ainult kasvada.(1)

2019. aasta lõpus ilmus tänavu oma 75. juubelit tähistaval Shilleril uus raamat “Narratiivökonoomika”. Ta väidab seal, et mitte ainult finantsturud, vaid kogu majandus sõltub paljuski sellest, millised narratiivid inimesi teatud hetkel kütkestavad.

Shiller toob mitmeid näited, kuidas kõikide suurte majandussündmuste taustal võib näha erinevaid eelnevalt ühiskonnas kanda kinnitanud uskumusi. Autor toob välja fakti, et just viimastel aastakümnetel on narratiivide mõju majandusele ja finantsturgudele veelgi enam kasvanud, sest meedia, sealhulgas hüppelise kasvu ja mõjukuse saavutanud sotsiaalmeedia, võimendab nende lugude ja narratiivide jõudmist üha suurema hulga inimesteni. On tekkinud isegi teatud hulk inimesi – narratiivettevõtjad (narrative entrepreneurs) –, kes näevad tõsist vaeva selle nimel, et teatud lood ja narratiivid leviksid suure hulga inimesteni, luues seeläbi neile võimalusi kiireks rikastumiseks.

Ta toob näite narratiivi olulisusest 2008. aasta finantskriisis. Shiller väidab, et majandussurutisele, mis on paljudel veel vägagi selgelt meeles, aitasid kaasa hulk erinevaid narratiive ja legende. Juba kriisile rahva seas pandud nimi – suur majandussurutis (Great Recession) – on viide 1930ndate aastate suurele depressioonile, suurimale ja pikimale majanduslangusele, mida tänapäeva maailm on kogenud. Just selline paralleel aitas kahe kriisi vahel lihtsustatult – nagu lihtne jutustus ikka! – selgitada, kuidas ja miks maailm end 2008. aasta sügisel majanduskollapsi äärelt leidis.(2)

Lood, jutud ja narratiivid, mis vahetult enne kriisi ja kriisi ajal kulutulena levisid, olid Shilleri sõnul järgmised:

• kinnisvaraga võis teenida suurt raha – ostes odavalt ja müües kallilt (flipping houses). Nagu varasemalt teiste varaklasside mulliga, uskusid 2008. aasta kriisi eel paljud, et kinnisvara hinnad saavad vaid üles minna;
• mure, et pikemas perspektiivis ohustavad mitmeid töökohti edasiarenenud tehnoloogia ja automatiseerimine. Kriisile eelnenud perioodil alustasid oma tähelendu neli viiest FAANG korporatsioonist: Facebook, Apple, Amazon ja Google. Ühiskonnal üldiselt puudus kindlus, et seesugused firmad loovad töökohti inimestele, kelle teadmised uutest tehnoloogiatest olid vähesed;
• majanduslanguse alguses, nagu ka 1929. aastal, tabas kriis esmajärjekorras just panku ja finantsasutusi. Mitmed pikaaegsed ja tugevad finantsinstitutsioonid – nende hulgas investeerimispangad Bear Sterns ja Lehmann Brothers, laenuhüpoteegi firmad Freddie Mac ja Fannie May, kindlustusettevõte AIG – pidid kas oma uksed sulgema või vajasid riigipoolset päästekava;
• aktsiaturud olid oma ajalooliste tippude lähedal, enne kui kriis alguse sai – jällegi sarnasus 1929. aasta kriisiga.

Shilleri sõnul võis 2008. ja 1929. aasta kriisides sarnasuste otsimine ja tihti nende vahele võrdusmärgi tõmbamine olla isegi taotluslik. Näiteks väidab ta, et seesugune narratiiv aitas tõenäoliselt poliitikutel õigustada kriisi haldamiseks käiku lastud stiimulmehhanisme majanduse turgutamiseks.

Kuid ülapool välja toodust on veelgi olulisem asjaolu, et

Shilleri arvates ei ole narratiivid olulised majanduse suunamisel mitte ainult suurte majanduskrahhide ja finantsvapustuste puhul, vaid narratiivid suunavad ja mõjutavad majandust ning finantsturge igapäevaselt.

Ja just see tõdemuse on Shilleri väitel isegi tähtsam, kuna võimaldab tähelepanelikel vaatlejatel edukalt ja õigesti ennustada järgnevaid suuremaid majandussündmusi ja trende.

Tänapäevaseid silmapaistvaid narratiive ei tule muidugi kaugelt otsida. Tesla ning Elon Musk,  Bill Gates ja Microsoft või müstiline bitcoin‘i looja Satoshi Nakamoto – kõik head näited sellest, kuidas tugevad isiksused on loonud haaravaid jutustusi, mis omakorda on muutunud maailma muutvateks ettevõteteks/ideedeks. Nende lugude puhul võib aga öelda, et kulminatsiooni pole me ilmselt veel näinud. Kuid on ka narratiive, mis tekkivad ja kaovad nagu langevad tähed ning selle lühikese aja jooksul, mis nad inimeste tähelepanu pälvivad, avaldavad nad majandusele tugevat mõju. On hulgaliselt nii pettunuid kui ka õnneseeni, kes nende ülespuhutud narratiivide mõjul kas täielikult laostuvad või ulmeliselt rikastuvad. Alljärgnevalt kaks põnevat näidet, üks kohalik ja teine kaugelt suure lombi tagant, mis on just hiljuti majandust ja turge mõjutanud üpriski üllatavates suundades.

Alustame Ameerika mandrilt ning esimese loo võib liigitada “hea versus halb” jutu rubriiki.(3) Selle loo keskseteks tegelasteks on ettevõtlikud jaeinvestorid, kitsikusse sattunud riskifondid ning muidugi ühe, kuni selle aasta alguseni vähe tuntud arvutimängudega tegeleva firma aktsia. Ehk siis GameStopi saaga või GameStopi short squeeze, nagu seda on hakatud juba rahva seas nimetama. Teatud hulk jaeinvestoreid – paljud neist aktiivsed Redditi sotsiaalmeediaplatvormi alafoorumi Wallstreetbets liikmed – suutsid selle aasta jaanuaris GameStopi aktsiat nii suures mahus üles osta, et aktsia hind kerkis paari nädalaga peaaegu mitutuhat protsenti. See omakorda pani väga keerulisse olukorda mitmed riskifondid, mis olid varasemalt GameStopi aktsiat lühikeseks müünud. Mitmed fondid pidid turult miljardite dollarite väärtuses kapitali juurde laenama, et katta oma kaotused, mis GameStopi aktsia vastu panustamine oli neile kaasa toonud. Kõik see päädis 28. jaanuaril sellega, et mitmed jaeinvestorite poolt kasutatud kauplemisplatvormid peatasid sel päeval GameStopi aktsiate ostmise. Nad sekkusid paljude jaoks püha vaba turu toimimisse, tekitades seeläbi tehislikult olukorra, mille tulemusena aktsia hind läks järgmistel päevadel langusesse.

Mitmed analüütikud ja eksperdid on väljendanud arvamust, et investeerimisplatvormid ja riskikapitalifondid ära päästnud finantsasutuste käitumises oli näha nii-öelda suure raha nähtamatut kätt ja ebaausat turumanipulatsiooni. Nad väidavad, et Wallstreetbetsi YOLO-investoritelt, kes olid avastanud viisi suurtele finantsinstitutsioonidele varba peale astuda, võeti just kõige kriitilisemal hetkel ära võimalus neidsamu suuri finantsinstitutsioone veelgi enam pihtide vahele võtta. Ja see valas ainult õli tulle ning küttis viha, mida mitmed väikeinvestorid olid tundnud finantsiinstitutsioonide vastu, mida peeti “liiga suurteks, et põruda”, juba 2008. aasta kriisist alates.

Shilleri sõnul ongi viha üks väga sagedasti esinev emotsioon, mis loob narratiive, mis omakorda mõjutavad majandustegevust ja finantsturgudel toimuvat. Wallstreetbetsi jaeinvestorite puhul oli selleks viha suurte riskifondide vastu, neid peeti rahaahneteks tavainvestori pealt kasu teenivateks liigkasuvõtjateks, kelle õlul lasus süü ka eelmise finantskriisi eest. GameStopi aktsiat ei ostetud sellepärast, et rikastuda (vähemalt mitte algse Wallstreetbetsi tuumiku poolt) või et ettevõte oleks finantsilises mõttes suure kasvupotentsiaaliga, sest firma tootis kahjumit ja oli kohutavate finantsnäitajatega. Selles Redditi alafoorumis tegutsenud investoreid ajendas GameStopi aktsiaid ostma võimalus nendele pankadele ja riskifondidel kätte maksta. Või teisisõnu, nagu üks seda teemat kajastanud blogija märgib – for the memes.

Teine lugu on Eestist. See muinasjutt räägib ootamatust ükssarvikust ja FOMO-efektist (fear of missing out – ingl k.). See muinasjutuline tegelane (taas)avastati 3. veebruaril kell 10.18 Äripäeva veebiväljaande loos “Võimalus, kuidas tavainvestor saab osa Skeletoni kasvust”. Lugu alustas sellest, kuidas Eestis asutatud ja superkondensaatoreid tootvas ettevõttes Skeleton Technologies nähakse võimalikku uut ükssarvikut, ettevõtet, mille väärtus on ületanud miljardi dollari piiri. Artiklis oli kirsiks tordil järeldus, et ka Eesti tavainvestorid saavad soovi korral osa Skeletoni tähelennust. Ainus, mida nad selleks tegema pidid, oli Tallinna börsil noteeritud Harju Elektri lisamine oma portfelli. Sest nagu artikkel korrektselt möönis, omab Harju Elekter 10% osalust ettevõttes Skeleton Technologies.

Tallinna börsil järgmise 102 minuti jooksul toimunu oli vägagi muljetavaldav. Harju Elektri aktsia tõusis selle aja jooksul rohkem kui 14% – 5,82 eurolt 6,64 eurole (10). Vähem kui euro suurune aktsiahinna kasv võib algul tunduda marginaalsena, aga kõikide aktsiate peale kokku kasvas Harju Elektri väärtus pooleteise tunniga rohkem kui 14,5 miljoni euro võrra. Ettevõtte suurim eraisikust aktsionär Endel Palla, kellele kuulub 7,04% aktsiatest, kasvatas selle ajaga oma rikkust rohkem kui ühe miljoni euro jagu, tore oleks ju mõelda, et ise hommikukohvi nautides.

Muidugi, võrreldes GameStopiga on Harju Elektri näol tegemist eduka ja kasumliku ettevõttega. Kuid on üsna ebatõenäoline, et ainult fundamentaalnäitajatest Harju Elektri aktsia kasv tol veebruarikuu esimesel kolmapäeval tingitud oli. Palju tõenäolisem on, et 99% investoritest, kes sel hetkel Harju Elektri aktsiale ostutellimuse sisse lõid, lugesid lugu Äripäeva artiklist ja taipasid äkki, et ka nemad võivad vikerkaare taga ükssarviku leida. Oluline on siinjuures mõista, et Harju Elekteri osalus ettevõttes Skeleton Technologies oli teada juba varasemalt. Näiteks oli Harju Elektri tegevjuht Tiit Atso teemat kommenteerinud juba eelmise aasta 16. detsembril eetrisse läinud Äripäeva raadiosaates “Tööstusuudised eetris”.

Kust ja miks siis järsku selline avastus? Shilleri narratiivipõhise majanduse toimimise teooria kohaselt toimus oluline murrang 3. veebruaril, kui ükssarviku narratiiv jõudis kriitilise massi investoriteni ja äratas neis lootust saada osa võimalikust kiirest rikastumisest. Just see üks lugu pani veerema lumepalli, mille tulemusena järgmise nelja börsipäeva jooksul tekkis justkui õhust juurde 83 miljonit eurot.

Need kaks lugu on vaid mõned näited olukordadest, kus peame vastu võtma rahaga seotud otsuseid ja laseme end mõjutada narratiividest rohkem kui arvame.

Lood ja narratiivid mõjutavad majandus rohkem kui arvame ning neid narratiive ära tundes ja tähele pannes võime teha paremaid otsuseid ja võib-olla isegi ette näha järgmisi suuremaid majandussündmusi.

Shiller on arvamusel, et narratiivid moodustavad nii-öelda narratiiviparvi (narrative constellations), mis tema sõnul on tõukejõuks suurtele sündmustele, mis mõjutavad kogu maailma majandust. Me võime ülaltoodud näited siduda viimastel aastatel finantsmaailmas laineid löönud narratiividega – rohepööre, doughnut economy, bitcoin ja kõik krüpto, MMT, YOLO-investeerimine, fiat raha, kvantitatiivne õgvendamine jne. Sellest loetelust jääb vägisi mulje, nagu otsitaks majanduses uut mudelit ja kõik, mis varem toimis, tundub täna iganenud ning tänase maailmaga mitte kokku sobiv. Kas tõesti oleme uue majandusmudeli lävel või oleme langenud ise läbi aegade populaarseima majandusnarratiivi – seekord on kõik teisiti – ohvriks, see jäägu iga lugeja enda otsustada.

Rober Shilleri sõnul on aga peamine, et kui inimesed suudavad enda ümber teadlikult märgata narratiive, mis nende majanduskäitumist mõjutavad, on lootust, et need otsused on targemad ja ettenägelikumad. Seega järgmine kord, kui lähete autot ostma või võtate sõbra käest laenu, et NFT-desse investeerida, peatuge korra mõttes ja mõelge, kas ja millised (muinas)lood teid sel hetkel kaasa on haaranud.

Märkused:

• (1) 2000. aasta kevadel, ajal, kui Shiller oma raamatu avaldas, olid USA börsid saavutamas tippe, tehes seda tehnoloogiaaktsiate kasvu turjal. Keskmine aktsia hinna ja kasumi suhe (P/E suhtarv) oli pretsedenditult kõrge – 44 – võrreldes ajaloo keskmisega – 16.
• (2) Shiller väidab et 2008. aasta kriisi otsene sidumine 1930ndate kriisiga võimendas 2008. aasta kriisi negatiivset mõju.
• (3) Christopher Bookeri (2004) sõnul on inimkonna ajaloos seitse peamist süžeed: “hea versus halb”, “vaesest rikkaks”, “rännak ja tagasipöördumine”, “komöödia”, “tragöödia” ja “ümber-/uuestisünd”.