Riigi roll inimeste ja ettevõtete toetamisel on viimasel aastal olnud kõneaineks rohkem kui kunagi varem. Olen jälginud poliitikat võrdlemisi noorest east ning ei mäleta, et sellises mahus oleks olnud dialoogi rahva, tervise, ettevõtluse, nende rolli ja riigiaparaadi vahel, kus üritatakse leida tõesti tasakaalu mõistliku ja arulageda “maksame kõik kinni” lähenemisviiside vahel. Mõistan peaministrit, kui ta hiljuti ütles, et “kriisis on meil igalühel kanda oma koorem”. Oodata, et kõik kinni makstakse, on meiesuguses pisikeses riigis põhjendamatu ootus.
Käimasoleva tervisekriisi kulud saab kokku lüüa tõenäoliselt alles aastate pärast. Tänaseks on juba kas võetud või planeeritakse võtta järjekordse lisaeelarvega mõned miljardid eurod laenu. Enam-vähem saab juba suurusjärgud paika, palju riigil tuleb inimeste tervise hoidmise ja parandamise eest aastas tasuda. Kuhugi ei ole ju kadunud ka muud populaarsed haigused nagu südame ja veresoonkonna tõved, rasvumine ja muud, mis meid igapäevaselt heaoluühiskonnas nurga taga ootavad.