Prantsuse kirjandusel on alati olnud eriline koht Eesti kirjanduselus. Milline tähendus on prantsuse kirjanduse tõlgetel täna, vaatleb aastaraamatu “Tõlkija hääl” koostaja ja Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni juhatuse liige Heli Allik.    

Prantsuse kultuur on eestlaste jaoks olnud kultuuri võrdkuju üldse. XX sajandi algul õhkab Friedebert Tuglas: “Vahel kirjaoskamatul rahvamehelgi on [Pariisis] rohkem kunstitunnet kui meie traditsioonikehval haritlasel. Sest see rahvamees ja ta esivanemad pole kunagi elanud ilma kokkupuuteta teda ümbritseva Ilu avaldustega, mida nägi eriti Pariisis.” Ning sajand hiljem mõtiskleb Tõnu Õnnepalu: “Ja selle [prantsuse kirjanduse] jaoks on meil oma eesti kultuuris – ja mõneti ka keeles – olemas juba valmis kood, valmis ettekujutus. Mis on prantsuse kirjandus, me umbes ikka teame. Teatavad stiiliideaalid, võimalike tegelaskujude galerii, teatav psühholoogilise aususe püüe ja selle aususe saavutamise teatavad teed, teatav täpsuse taotlus tunnete käsitlemisel, teatav ratsionalism ning ka kirjutamise, stiili ratsionaalsus kui üks paleusi. See on prantsuse kirjandus.”