Jan Kaus: raamatud, mis räägivad tulevikust

Illustratsioon: Santino Calvo

Tulevikust kirjutatakse üsna palju. Miks? Üks võimalik põhjus võib peituda selles, kuidas me tunnetame (praegust) aega. Ajas aset leidvad sündmused tunduvad järgnevat üksteisele üha kiiremini, mistõttu nihkub tulevik üha lähemale, tekitades mõnikord tunde, et me elamegi rohkem tulevikus kui olevikus.

Sama keeruline on leida vastust küsimusele, miks liigituvad nõnda paljud tulevikku kirjeldavad raamatud ja filmid düstoopiateks. Miks köidavad kirjanikke ja lavastajaid pessimistlikud perspektiivid, apokalüptilised nägemused? Mis on saanud utoopiatest, miks on neid raske silme ette manada või uskuda? Üks võimalik vastus viitab jällegi oleviku ja tuleviku kokkukasvamisele – kui mõelda näiteks keskkondlike valupunktide arvukusele ja aktuaalsusele, pole raske uskuda, et me ei ela enam ökoloogilise katastroofi ohus, vaid lävel. Tõsi, saab väita vastu, et lävel pole veel sees ning inimesed otsivad närvikõdi pakkuvaid nägemusi lähitulevikust just seetõttu, et veenda ennast: praegu on kõik ikka veel enam-vähem korras.

Cormac McCarthy: “Tee”

Kui valida välja üksainus inimtsivilisatsiooni apokalüpsist kujutav ilukirjandusteos, siis soovitan ameerika kirjaniku Cormac McCarthy romaani “Tee (Varrak, 2008, tlk Kersti Unt). Mitte ainult seetõttu, et raamatus kirjeldatav apokalüpsis on täielik – orgaaniline elu on peale üksikute inimeste välja surnud, metsad põlevad, söestunud maailm on kaetud tuhaga, õhutemperatuur on madal, sajab jäist vihma. Tulekahjukuma ja külmus moodustavad ühtaegu õõvastava ja poeetilise kontrasti. Toiduks on üksikud tähtaja ületanud toidujäätmed või teised inimesed.

Jan Kaus

Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu juht (2004-2007). Loe artikleid (8)