Jan Kaus: raamatud, mis räägivad tulevikust

Illustratsioon: Santino Calvo

Tulevikust kirjutatakse üsna palju. Miks? Üks võimalik põhjus võib peituda selles, kuidas me tunnetame (praegust) aega. Ajas aset leidvad sündmused tunduvad järgnevat üksteisele üha kiiremini, mistõttu nihkub tulevik üha lähemale, tekitades mõnikord tunde, et me elamegi rohkem tulevikus kui olevikus.

Sama keeruline on leida vastust küsimusele, miks liigituvad nõnda paljud tulevikku kirjeldavad raamatud ja filmid düstoopiateks. Miks köidavad kirjanikke ja lavastajaid pessimistlikud perspektiivid, apokalüptilised nägemused? Mis on saanud utoopiatest, miks on neid raske silme ette manada või uskuda? Üks võimalik vastus viitab jällegi oleviku ja tuleviku kokkukasvamisele – kui mõelda näiteks keskkondlike valupunktide arvukusele ja aktuaalsusele, pole raske uskuda, et me ei ela enam ökoloogilise katastroofi ohus, vaid lävel. Tõsi, saab väita vastu, et lävel pole veel sees ning inimesed otsivad närvikõdi pakkuvaid nägemusi lähitulevikust just seetõttu, et veenda ennast: praegu on kõik ikka veel enam-vähem korras.

Cormac McCarthy: “Tee”

Kui valida välja üksainus inimtsivilisatsiooni apokalüpsist kujutav ilukirjandusteos, siis soovitan ameerika kirjaniku Cormac McCarthy romaani “Tee (Varrak, 2008, tlk Kersti Unt). Mitte ainult seetõttu, et raamatus kirjeldatav apokalüpsis on täielik – orgaaniline elu on peale üksikute inimeste välja surnud, metsad põlevad, söestunud maailm on kaetud tuhaga, õhutemperatuur on madal, sajab jäist vihma. Tulekahjukuma ja külmus moodustavad ühtaegu õõvastava ja poeetilise kontrasti. Toiduks on üksikud tähtaja ületanud toidujäätmed või teised inimesed.

Mulle väga meeldib, et McCarthy ei hakka lugejale selgitama, mis ja miks õieti juhtus.

Katastroofi kirjeldus on teose stiilile kohaselt napp: “Alul pikk valgusviirg ja seejärel rida tumedaid plahvatusi”. Loo keskmes on kahe inimese – isa ja poja – aeglane liikumine lõuna poole. Raamatut ei tee võluvaks ainult tõsiasi, et seda lõpetades võib lugeja tunda siirast rõõmu elektriarvetest ja linnulaulust, vaid ennekõike kahe peategelase, isa ja poja suhted, poja usk inimese sisemisse headusse, vajadus hoiduda kurjast. Tahtmatult tekib küsimus, kuidas ma ise sellises võõras maailmas tegutseksin.

Andrei Hvostov: “Kirjad Maarale”

Tõesti, inimkonna tulevikust mõeldes pole raske jääda fantaseerima isikliku käekäigu üle ning püüda sedakaudu kujutada ette oma laste ja lastelaste maailma. Seda teeb võluvalt Andrei Hvostov oma raamatus “Kirjad Maarale (Petrone Print, 2019). McCarthy romaani kõrval mõjuvad Hvostovi hingepuistamised oma praegu veel titeeas lapselapsele kergelt ja humoorikalt. Aeg-ajalt selgitab autor, misasi oli magnetofon või matrikkel, jättes tutvustamata mitmed nähtused või isikud, kellest Maara põlvkonnal polegi ehk vaja midagi teada.

Tõsi, Hvostovgi kaldub tulevikule mõeldes nägema eri hädasid – kõige suurem neist eestlaste ja venelaste vahelise kodusõja perspektiiv. Ometi ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et raamat on kirjutatud lapselapsele, mis tähendab eeldust, et Maaral ja temavanustel on paarikümne aasta pärast mitte ainult huvi, vaid ka võimalus tegeleda vanema põlvkonna elutunde ja kinnisideedega või et võimaliku kodusõja käigus või tagajärjel ei kao komme lugeda eestikeelseid raamatuid. Autori (enese)iroonilise kraaksumise taustal püsib sõnastamata veendumus, et tulevastel põlvkondadel on üldjoontes sama meeleseisund nagu meil, et neid kõnetavad samad dilemmad.

Yuval Noah Harari: “Homo Deus”

Hvostov seob tulevikuga ka mitmeid lootusi, toredaid utoopiaid – näiteks mõttemängu, et Maara saab elama maailmas, milles valitseb matriarhaat või et inimkond vabaneb arvutitest, eriti just sotsiaalmeediast. Vastupidises – arvutid vabanevad inimkonnast – on veendunud iisraeli professor Yuval Noah Harari oma teoses “Homo Deus (Postimees, 2018, tlk Anu Põldsam), mille keskne tulevikuvisioon kuulutab inimkonna lõppu tehisintellekti ülemvõimu all. Tõsi, Harari ei suhtu teemasse üheselt, ta on küll kindel, et üha kiiremini liginev tulevik muudab maailma, ent on siiski suuresti inimkonna enda määrata, kui palju suudame vähendada muutustega kaasnevaid ohte ja kasutada ära võimalusi. Suurim muutus tähendab inimliku vaba tahte asendumist algoritmidega, kuna üha komplekssemate andmete süstematiseerimisel ja mõistmisel ületab tehisintellekt inimvõimekust.

Eriti huvitav on Harari veendumus, et posthumanistlikus maailmas on intelligents eraldunud teadvusest.

Robotil ei pea tekkima eksistentsialistlikke piinu, ta lihtsalt töötleb andmeid. Sedasi tekib “kosmiline andmetöötlussüsteem”, mis “oleks nagu Jumal”. Jah, Harari jutt juhib mõtted omamoodi surematusele – andmetöötlussüsteemi mahuksid põhimõtteliselt kõikide inimeste kõik kogemused ning olgugi et see süsteem ei vajaks ainsatki individuaalset inimteadvust, säiliks selles ometi teadmine inimkonnast kõigis oma detailides. Inimkonnast saaks infokogum. Kujutagem ette: kasvuhooneefekt muutub eksponentsiaalseks, ookeanid aurustavad, põleva prügi suits katab Päikese; tehisintellekt lahkuks Maalt, et jääda igavesti kosmoseruumis ekslema, pardal miljardid gigabaidid, sealhulgas ka siinne artikkel. Võimalik et puhkerežiimis tegeleb see kosmoselaevastik-tehisaju ühe mänguga: oma eelkäijatele miljonite utoopiliste alternatiivtulevike väljamõtlemisega…

Jan Kaus

Jan Kaus

Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu juht (2004-2007). Loe artikleid (8)