Pühendumine viib sihile. Enne kui üks uks pole sulgunud, ei saa uus avaneda.

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.

Kasvasin üles pisikeses külas ning gümnaasiumi lõpuni ei olnud mul õrna aimugi, mida oma eluga teha. Ainsaks eesmärgiks oli oma vanema õe eeskujul minna tööle välismaale ja teha rahvusvahelist karjääri. Ta on lapsepõlvest peale olnud minu suurimaks eeskujuks. Ilmselt seetõttu, et meie teekonna algus oli väga sarnane ja tema pealt nägin, et pühendumine ning töökus annavad vabaduse ja aitavad saavutada seda, millest unistad. Sisendasin endale, et kui tema suudab, siis suudan mina ka. Unistasin suurelt, kuid samas kahtlesin pidevalt, kas olen ikka võimeline neid unistusi ellu viima. Samal ajal lootsin, et küllap elu näitab õiget suunda ning kohtleb mind õiglaselt. Minu mantraks kujunes klassikaline ütlus: asjad juhtuvad põhjusega.

Kui mu õde mind pärast lõpetamist Londonisse kutsus, teadsin, et see on minu võimalus astuda samm lähemale sellele elule, mida tahan ühel päeval elada. Töötasin baaris ettekandjana ja tegin lisatunde, et teenida raha eesootavaks aastaks, teadmata, mis minust edasi saab. Õnneks tutvusin samal ajal õe kaudu tehnoloogiamaailmaga, see tundus alguses hirmutav, sest reaalained polnud just minu tugevaim külg, aga otsustasin taas väljakutse vastu võtta ja vooluga kaasa minna. Mul pole midagi kaotada, mõtlesin endamisi. Pealegi, muid võimalusi nurga tagant lehvitamas polnud ja parema võimaluse ootamine tundus mulle ajaraiskamisena. Parem proovida ja ebaõnnestuda, kui oodata seda täiuslikku pakkumist.

Niisiis alustasin 2008. aastal informaatikaõpinguid Eesti Infotehnoloogia Kolledžis ja hoolimata sellest, et ma ei teadnud sellest valdkonnast algul midagi, armusin nendesse lõpututesse võimalustesse, mis see mulle avada võis. Teadsin, et leian ühel päeval rolli ja ettevõtte, kus saan oma tugevused mängu panna. Kooliaastat jätkates avastasin tarkvara testimise, mis andis mulle ka esimese töökoha tehnoloogiaettevõttes. Ehkki minu esimene plaan oli saada tarkvaraarendajaks, sai testimisest minu kirg.

22-aastasena oli mul kõik elus äkki olemas – kindel töökoht, ilus kodu, stabiilsus – aga midagi jäi puudu. Ülikooli lõpetamise järel otsustasin Eestist ära kolida. Tahtsin teha rohkem. Tahtsin olla rohkem. Nii endale kui ka teistele.

Müüsin elukaaslasega kõik vara, pakkisime elu nelja kohvrisse ja kolisime San Franciscosse. Kuna see aga ei vastanud ootustele, liikusime hoopis edasi Londonisse.

Algus oli raske. Tööintervjuud olid kurnavad. Uus keskkond oli võõras. Aga alla ma ei andnud. Kannatasin ja elasin 12 inimesega ühes hostelitoas kohver kaisus, sest teadsin, et see raske hetk on vaid mööduv nähtus. Kui mul lõpuks õnnestus töö saada, saavutas elu jälle klassikalise stabiilsuse. Kirg testimise vastu aga julgustas mind pidevalt ennast edasi arendama ning üsna pea komistasin oma valdkonnas suure probleemi otsa, millele polnud veel lahendust.

Mõistsin, et lahendus võib peituda just minu idees. Kui nägin ülemaailmset häkatonisarja Londonisse tulemas, teadsin, et nüüd on minu võimalus näidata seda maailmale. Tänaseks oleme abikaasaga loonud enam kui 100-st inimesest koosneva tiimi, teeme koostööd maailma suurimate ettevõtetega ja meie globaalne võrgustik on kasvanud enam kui 10 000 liikmega kirglikuks tarkvara testijate kogukonnaks.

Ma olen õnnelik selle üle, kuhu ma oma eluga tänaseks olen jõudnud ja et olen saanud oma unistusi teostada, aga seda poleks juhtunud, kui ma poleks julgenud riskida heaoluga, mis mul varasemalt olemas oli – stabiilne töö, kodu, sissetulek. Hirm see kõik kaotada ei tundu enam nii hirmus, kui tead, et alati on võimalus uuesti proovida. Me kipume end liiga palju teistega võrdlema. Aga kui sa ühel hetkel mõistad, et see on sinu enda teekond ja mitte kellegi teise, võib olla elu imeline! Pühendu sellele, mida armastad, ja ära klammerdu liigselt turvalisse ellu. Vastab tõele, enne kui üks uks pole sulgunud, ei saa uus avaneda.