Viktor Pelevini uusim eestindus viib meid õõvastava tuleviku kriminaalsesse kunstimaailma, aga see on päris lõbus, ütleb Valner Valme.

Viktor Pelevin, “iPhuck10”, tlk Maiga Varik, Varrak.

Vene avangardkirjanik Viktor Pelevin ei vasta ootustele. See ta heaks teebki. Tema teoste menu seisab selles, et ta on alati olnud sammukese lugejast ees. Võib tunduda, et ta kirjutab populaarsetel teemadel: digitaalne maailm, virtuaalreaalsus, reklaamiäri, moodne mütoloogia, kaasaegse elu libaloomus, eliidikriitika, aurupunk jne, kõik alati kenasti üle võlli aetud. Üks või teine Pelevini teos keskendub ühele teemale põhjalikumalt, ent tema teised romaanid (millest paljud tähtsamad, tervelt üheksa, on eesti keeles õnneks ilmunud) tulevad varasemate teoste temaatika juurde aeg-ajalt tagasi. Tema üheks meetodiks on grotesk, ent lihtne oleks mingit jaburat juttu kokku kirjutada, mis on kaude ühiskonna-, või pigem mentaliteedikriitiline, ja pisut naljakas ka.

Ei, Pelevin läheneb valitud teemadele äärmiselt analüütiliselt. Põhjalikkus ja maniakaalne süvenemisoskus on omadused, mis tema teosed nii sügavateks muudavad, et lugeja tunneb end kui libisevat labürinti, kust ei pääse, sest avanevad uksed on miraaž või viivad kuhugi, kus on järgmised sada ust. Need on nagu halvad arvutimängud, kus mängija saab kogu aeg tünga, samas on need suurepärased raamatud, kus lugeja ei tea, mis järgmiseks juhtub, ja tegu pole pelga seiklusega, vaid täiesti põhimõtteliste filosoofiliste pööretega. Selle poolest erineb Pelevin, keda võiks ulmekirjanikuks nimetada, enamikust ulmepõnevike autoritest, küll aga suhestub klassikutega nagu Ray Bradbury, kel on oma moraal, J. G. Ballard, kelle visioonid on ületanud üldtunnustatud norme, või Frank Herbert, kelle kummalisi maailmu pole loonud niivõrd fantaasia kui luuni tungiv eksistentsialism. Teisalt, milleks võrrelda Pelevinit ulmeklassikutega, kui tema teoste lahutamatu osa on dostojevskilik kuritöö ja karistuse dilemma ning turgenevlikult lopsakas karakteriloome: Pelevin on vene kultuuri ja kirjanduse tänapäevane õis.

Aga asja juurde, kuigi eeltoodu kehtib ka “iPhuck10” kohta, mille peategelane on algoritm Porfiri Petrovitš, kes on ühtlasi detektiiv ja krimikirjanik. Ta asub tööle kõrge kaliibriga kunstiärika Maruha heaks, järgnevad afäärid kunsti hankimisel ning ka küberseksuaalsed seigad. Tegevus toimub meie sajandi lõpus, kus Euroopa Liitu kuuluvad ainult Venemaa, Valgevene, Ukraina ja Baltikum, ning Tallinn on tagasi Revel. Euroopa Liidu asemel laiutab šariaadiriik, Ameerikas asub USSA, kus valitsev klass on mustanahalised, kelle staatuse poole püüdlevad ka usinamad valged. Aasia on muidugi jõu kants. Jne. See kõik ei ole poliitiliselt korrektne, aga ei saagi olla, sest seda kõike ei ole. Aga võib-olla tuleb. Kui meie ajal tähendab poliitiline korrektsus seda, et Euroopa Liidu riigi pealinna keskväljak topitakse täis Hiina Rahvavabariigi käma, terve Tallinn tähistab mingit Hiina uusaastat, poed on niikuinii Hiinas toodetud nodi täis, siis miks jumala pärast peaks kirjandus olema poliitiliselt korrektne, olgu öeldud, et väljend ise on nonsenss, sõnad “poliitika” ja “korrektne”, need asuvad eri universumes.

Kunstibisnis on Pelevinil nutikalt üles ehitatud, eriti see osa, mis defineerib üldse kunsti olemust aastakümnete möödudes, mil praegust perioodi nimetatakse kipsiajastuks ning mille “šedöövrid” on romaani kaasajal ülimalt hinnas. Pelevin pöörab pea peale originaali ja koopia mõisted ning ähmastab teose kui objekti. Kuidas sel juhul kunsti tajuda? Pelevini, õigemini Porfiri enda sõnadega: “Sestap kasutan ma räiget, kuid arusaadavat analoogiat. Kujutage ette “Mõistatuste lotja” /…/, mis seisab kai ääres rahulikul ja päikesepaistelisel päeval. Kailt viib lodjale trapp. Ja nüüd tuleb keegi mööda kaid, sammub trapist üles, ja jättes tekile nähtamatuid, kuid koeraninale igapidi tajutavaid jälgi, hakkab lodja pardal edasi-tagasi kõndima… 

Just sedaviisi lähenesin ma varem kunstiobjektidele. Ja nüüd kujutage ette, kuidas keegi akvalangiga, kel on kasutada suur hulk mitmesuguseid keerulisi sensoreid, tõuseb ettevaatlikult sügavusest, lähenedes lodjale altpoolt, ning asub uurima vee keerulist koostist, püüdes eriti hoolsalt vältida vähimatki kokkupuudet laeva kerega, enne kui tulemus on käes.” (lk 142) Selge? Võib-olla niimoodi kontekstist välja tõstetuna mitte päris, aga ma toon räige, kuid arusaadava analoogia: nagu Pelevini romaani väärtust ja tähendust näitab seda katket ümbritsev kontekst, nii loovad ja väärtustavad tuleviku kunstiteoseid Pelevini teooria järgi asjaolud – kontekst, olukord, ajastus, asetus, füüsiline vorm või selle puudumine.

Olgu, olgu, tegelikult ajab Pelevin kunsti koha pealt lugeja juhtme parajalt puntrasse, tekst on üpris sõlmiline ning pakub lugemisel nii naudingut kui ajab närvi – märk kõrgest kunstilisest tasemest, sest kunst, mis ei ärrita, on meelelahutus, aga kogu aeg ka meelt ei taha lahutada, muidu loeks ainult neid ilmselt nauditavaid Porfiri krimkasid, millele viitamine ja mille otsene kirjutamine siin romaanis, justkui meie silme all, annab veel ühe satiirilise vindi peale selles niigi keel põses kirjutatud romaanis, sest võib arvata, kuidas Pelevin kirjutas Porfiri teoste katkendeid, silme ees need “tohutult põnevad” uue kooli politseisarjad, kus uurijad jälgivad pidevalt kogu tegevust ekraanidelt, mille ümber nad tähendusrikkalt seisavad, ja vaataja peab siis passima oma ekraanilt neid uurijate ekraane, mis justkui vahendavad kuriteo- ning jälitusprotsesse reaalajas. Vabandust, pikk lause tuli. Aga üks järeldus on, et tühi meelelahutus ja nõrgad konstruktsioonid ärritavad enam kui kirjanik, kes oma lugejat ei alahinda, kuid see ärritus ei ole meelelahutuse puhul loomingulist laadi, erinevalt kirjanduskunstist.

Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle tundub, et

Pelevin kirjutab kogu aeg kaasajast, ka minnes ajas edasi või tagasi, ainult et see kaasaeg on tema jaoks juba praegu rohkem nihkes kui tavaline kodanik märkab.

Selleks ollagi kirjanik. Ma tean, et see on kuidagi logisev kolmesõnaline lause, Pelevin sisendas selle. Siin on sobiv hetk kiita tõlkijat Maiga Varikut, kes on juba harjunud Pelevini maailmas orienteeruma ja oivaliselt kõik varjundid välja toob.

Tegelikult juba esimeses eestinduses, kultusromaanis “Tšapajev ja Pustota” (1996; eesti keeles 2001) näitas Pelevin virtuaalreaalsust, kuigi raamatut nimetati budistlikuks mantraks, mis näitab elu tühjust ja suhtelisust ning tõeliste tähenduste avanemist meditatsiooni kaudu. Miks mitte ka seda, oluline on, et meie maailma kõrval või sees avaneb Pelevinil alati paralleelreaalsus, ning sinna sisse minnes selgub sageli, et hoopis reaalsus ise on pettekujutelm, olukord, mida ei mõista enne, kui minna teise pettekujutelma, mis võib olla hoopis see “päris koht”, aga tihti on Pelevinil neid maailmu ja arusaamu rohkem, nagu romaanis “T”, ning isegi oma kõige realistlikumas teoses “Arvud” kõigutab Pelevin argielu alustalasid.

Et “pildiridu” rohkem tekiks, loob Pelevin “iPhuck10-is” käigult ka mitu filmi, mis on teose lõbusaim osa. Kui romaani keskel võib tunduda, et Pelevin viib lugeja kuhugi liigsesse rägastikku, kus tehnoloogiliste seoste kirjeldamine ületab kunstilise vajaduse, siis tasub lugeda lõpuni, kus kõik jälle pea peale pööratakse ning kujutlusvõime saab mitu meeldivat sutsakat.