Millistes kodudes tähistati esimesi vabariigi aastapäevi?

Portselanserviis, dekoreeritud N. Langebrauni vabrikus 1930ndatel. Foto: Eesti Ajaloomuuseum.

Kui viimastel aastakümnetel on vabariigi sünnipäev tõstnud fookusesse kodumaise moedisaini, siis seekord on võimalus särada nendel disaineritel, kes on andnud näo meie kodudele, olgu selleks siis hea sisearhitektuur või pokaal, mida sel tähtsal päeval sünnipäevalapse auks tõstetakse. Millised nägid välja aga Eesti kodud vabariigi esimestel sünnipäevadel? Kelle disainitud laua taga söödi pidulik õhtusöök, kes kujundas taldrikud, puhus pokaalid?

Kui paljudele kerkivad umbes saja aasta tagusele Eestile mõeldes silme ette lumised talumajad, suur pere pika laua taga, savinõud ja petrooleumilamp, siis tegelikult vaatas paljudest Eesti kodudest vastu palju šikim pilt. Hulk linnakodusid oli sisustatud juba kujundusteenuseid pakkuvate ettevõtete disainerite abil, mööbel ja valgustid valminud originaalkavandite järgi kohalikes elamusisustusateljeedes, seintel rippusid hinnatud kodumaiste kunstnike maalid ning laud kaeti Langebrauni tehases kujundatud nõude ja Lorupi vabriku klaasimeistrite tehtud pokaalidega, mida poleks pidanud häbenema ka üheski Euroopa suurlinnas.

See kõik ei olnud juhtunud muidugi üle öö, Eesti esimesed kodukujundusteenuseid pakkunud ateljeed olid tekkinud juba sajandi alguses. Neist esimestest üks silmapaistvamaid oli 1904. aastal asutatud Atelier für Kunstgewerbe (ek kunstkäsitöö ateljee), mille taga seisid noored baltisaksa päritolu naiskunstnikud Anna von Maydell, Magda Luther, Bertha Weiss ja Lilly Walther, kes olid õppinud Ants Laikmaa juures ja mitmel pool Euroopas.

Atelier für Kunstgewerbe mööblijoonised. Foto: Madis Kurss.

Nende töökoda oli julge ja kaasaegne algatus, mis edendas kohalikku tarbekunsti, sh mööbliloomingut. Ja ehkki ateljee lõpetas tegevuse 1914. aastal, oli nende mõju tunda ilmselt veel aastakümneid nii mõneski kodus. Ning iseseisvalt jätkas karjääri Helsingis, Pariisis ja Münchenis õppinud Magda Luther, kes tegutses edasi rakenduskunstnikuna oma ateljees, pakkudes sisekujundusnõu ja originaalkavandite järgi valmistatud valgusteid.

Eesti kodude sisustajad

Üks nimi, mis esimese vabariigi ajal sisustushuviliste suust sageli kõlas, oli kindlasti Richard Wunderlich (1902–1976). Ka tema oli üks Ants Laikmaa ateljeekooli õpilastest, hiljem suundus ta Pallasesse ja haridusministeeriumi stipendiaadina Kölni Werkschulesse (1928–1929). 1933. aastal rajas ta koos Erich Birkiga sisustusfirma Uudne Mööbel, mis oma struktuurilt ei erinenud kuigi palju mitmetest tänastest disaini(mikro)firmadest – Wunderlich oli korraga selle osanik ja kunstiline juht ning mööblikujundaja. Ettevõtte esindusruumidesse Viru tänaval jõudis peamiselt Tallinna koorekiht, Birk&Wunderlich oli peamine eksklusiivse luksusmööbli pakkuja. Kasutati väärispuitu, hinnalist kattevineeri ja edevust lisas mööblile intarsiatehnika kasutamine. Wunderlichi kujundatud on Kadrioru presidendikantselei interjöör (1938–1939), kus märkimisväärseim on art-deco’lik koosolekusaali mööbel.

Wunderlichi tase oli ka Euroopa mõistes kõrge ning pärast Eesti iseseisvuse kaotamist otsustas ta lahkuda Tallinnast ning töötas edukalt Stockholmis veel üle kahekümne aasta kaubamaja Nordiska Kompaniet sisearhitektina.

Presidendi kantselei koosolekutesaal, vaade. Arhitekt Alar Kotli, Günther Reindorff, Richard Wunderlich. Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum.

Nii Tallinnas kui väikelinnades ja külades oli populaarne disainer August Roosileht (1887–1941), kes oli saanud kunstihariduse Peterburis ja Münchenis ning end täiendanud Pariisis ja Viinis. Graafiku ja tarbekunstnikuna töötas ta kogu elu Paides.

August Roosilehe mööbliga saab lähemalt tutvuda ETDM-i püsinäitusel “Sissejuhatus Eesti disaini”. Foto: Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum.

Ta kujundas palju teatridekoratsioone, aga nende kõrval ka rohkelt mööblit, kortereid ning klubide ja restoranide interjööre. Roosilehe mööbel valmis sageli Paide Tööstuskoolis, kus ta ka õpetas. Lisaks pidas ta avalikke loenguid kõigile huvilistele sisekujunduse alal ning tema kirjutisi koos mööbli valmistamise juhistega ilmus ajakirjas Taluperenaine.

Suurema osa Eesti kodude mööbel tuli aga loomulikult Lutheri tehasest. Seda ei saa päris võrrelda tänapäevase IKEA menuga, ent 1877. aastal asutatud Lutheri mööblivabriku toodanguga oli 1930ndateks aastateks sisustatud suur osa Eesti kodudest ja kontoritest. Kvaliteet oli kõrge, mida kinnitab nii Lutheri suur eksport kui ka asjaolu, et paljudes Eesti kodudes on saanud – olgu siis avalikult või salaja – juba üle saja aasta järjest tähistada vabariigi aastapäeva Lutheri tehases toodetud söögilaua taga ning Lutheri toolidel istudes.

1930ndatest aastatest pärineb üks põnevamaid istmeid – kanttorul põhinev mudel nr 2111 – need taburetid olid Lutheri tütarettevõtte kaudu kasutusel Londoni moodsa kortermaja Lawn Road Flatsi interjöörides, kus teiste seas elas ka Agatha Christie.

Laua katavad härrad Lorup ja Langebraun

Peolaua nõud, vähemalt klaasid, olid Eesti kodudes nendel aastatel kindlasti kodumaised, tolle aja klaasist või kristallist esemete “lorupiks” nimetamine on üsna tavaline. Seda põhjusel, et peaaegu kõik need tulid kuulsast Lorupi tehasest, mis alustas tootmist Viljandimaal Meleskis 1924. aastal ja kolis hiljem Tallinna (ning mille järglaseks oli Tarbeklaas).

Lorup oli kohaliku klaasituru ja koduste puhvetkappide ainuvalitseja.

Ajaloolane Anne Ruusaar kirjutab ajakirjas Kultuur ja Elu 2002. aastal, et 1935. aastal oli ettevõte oma positsiooni Eesti klaasituru liidrina juba kinnitanud. Jätkus nii tootmise arendamine kui laiendamine, kuna suurema osa tööstusest saadavast tulust investeeris Lorup ettevõttesse. Loodi eraldi peenlihvimisosakond, sest eriti populaarseks olid osutunud ainsana Eestis toodetavad lihvitud mustriga klaasist lauanõud. Algasid ka katsetused kristallklaasi tootmiseks. Kristallist esemeid oli nii värvituid kui ka kollakas tsitriin- ja punakas rubiintoonis. Geomeetrilise motiivistiku ja rahvusvaheliselt laialt levinud viinamarjaväädimotiivi kõrval kasutati esemete dekoreerimisel palju kodumaist floorat – rukkililli, viljapäid, sõstraid, ploome ja õunu. Nii olid kõrvuti toodangus erksavärvilise kupa ja lihtsa vormiga likööriklaasid ning tiheda lõikeornamendiga nõud.

Vahetult enne II maailmasõda avati glamuurne esinduskauplus Tallinnas Vabaduse väljakul.

Toidud serveeriti kohalikku disaini hindavates peredes 1928. aastal alguse saanud Nikolai Langebrauni portselanimaalimisega tegelevast ettevõttest pärit taldrikutel ja vaagnatel. Langebraun ei tootnud portselani küll ise, dekoreerimata kujul toodi see Eestisse, kus need kaunistati. Esimeseks töödejuhatajaks oli Saksamaal Rosenthali vabrikus õppinud Karl Hofmeister, kelle käe all õppisid kohalikud meistrid ning lõpptulemusena valmis hulk väga eriilmelist ja erinevas hinnaklassis toodangut. Kaunistusvõtetena kasutati tihti kataloogidest pärinevate tüüpmustritega trükipilte, mida käsimaaliga täiendati. Kasutati ka terastrükki, harvem käsimaali. Kohapealse temaatika, näiteks linnavaated ja rahvuslikud motiivid, töötasid välja kohalikud kunstnikud.

Ka täna on mitmetes kodudes võimalik Langebrauni ja Lorupi toodang pidupäevadel lauale tõsta ning ehkki nende ettevõtete esinduskauplusi pole enam ammugi olemas, käib sama vilgas kauplemine edasi antiigiärides ja  erinevates veebikeskkondades.

Nikolai Langebraun oma tehase toodanguga. Foto: Tallinna Linnamuuseum.
Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (142)