Kaja Kallase valitsuse üheks tähtsamaks eesmärgiks on Eesti kui Põhja-Euroopa avatud, innovaatilise ja tulevikku vaatava riigi maine rahvusvaheline (taas)kinnistamine. Enam pole vaja aega raisata vabandustele, sest valitsus on nüüdsest prii pisikestest Trumpidest, kes tirisid meid üksteise võidu virtuaalsesse isolatsiooni, eemale Eesti kõige lähedasematest liitlastest ja sõpradest. See aeg on möödas, nüüd tuleb edasi liikuda.

Juba veebruari keskel leiab Riigikogus aset iga-aastane välispoliitika arutelu. See on hea võimalus ka uuel valitsusel mõttevai korralikult maasse lüüa. Islandi väljakult oodatakse selget sõnumit meie välispoliitika edasiste sammude ja põhimõtete kohta.

Ideoloogiliselt laetud välispoliitika aeg peab jääma minevikku. Eesti-sugusel väikeriigil ei tohiks olla luksust tõugata iga valitsuse vahetusega välispoliitikat eri suundades. Edu võti on järjekindlus ja parimal moel võimalikult laia konsensust taotlev välispoliitika. Seda on praegu raskem saavutada kui varem, kuid vähemalt peaksime vältima koalitsiooni ja opositsiooni vahel piiride tõmbamist nii, nagu seda tehti viimase valitsuse ajal.

Katkine, sisemiste rindejoontega ja taktikaliselt hüplev välispoliitika jätab Eestist kraakleja mulje ega aita kuidagi meie riigi julgeolekut tugevdada. Meie eesmärk on vastupidine – kasvatada oma sõna kaalu, mis vajadusel paneks liitlased või ka vastased meiega rohkem arvestama. Mida selleks teha?

Esiteks. Meie välispoliitikas tuleb ära lõpetada projekti- ja pressiteatepõhine tegutsemine, mis on iseloomustanud viimaseid aastaid. Ühel päeval teatab välisminister, et hakkame maailmas usuvabaduse eest võitlema, siis otsustab, et kandideerime OSCE eesistujaks, siis juhime kolme mere algatust, järgmine päev kuulutame, et tahame saada Arktika Nõukogu vaatlejaliikmeks, ning seejärel antakse teada, et oleme otsustanud olla ÜRO julgeolekunõukogus Afganistani pliiatsihoidja. Aktiivsus ei ole iseenesest halb, kuid kogu meie välispoliitiline aur ei tohi minna üksnes projektide või meile kaugelt üle pea olevate kriiside lahendamisele. Igal seesugusel sammul peab olema selge seos Eesti välispoliitiliste huvide ja eesmärkidega. Arktika Nõukogu vaatlejaliikme staatus näiteks seoks meid uute koostöövõimaluste kaudu Põhjalaga, mis on Eesti kuvandile igati kohane. Afganistani pliiatsihoidmine jääb aga meie välispoliitikale pisut piiritaguseks tegevuseks.

Me ei saa igal rahvusvahelisel teemal juhtida või kaasuda ega peagi seda tegema. Tuleb teha kaalutletud valikuid, mis aitaksid tugevdada meie julgeolekut. Tuleb teha ka neid tegevusi, millest pressiteadet kirjutada ei saa. Nähtavus ei tohi alati olla meie põhieesmärk. See ei tähenda, et avalikku diplomaatiat tuleks alahinnata. Seda saab teha lihtsalt targemalt ja süsteemsemalt.

Tark diplomaatia on märksõna, mis peab Eesti rahvusvahelist suhtlemist iseloomustama.

Teiseks. Prioriteetide seadmisel tuleb minna tagasi meie välispoliitika põhialuste juurde (back to basics) – Euroopa Liit, NATO, strateegilised suhted USA-ga. Viimastel aastatel on pööratud väga palju tähelepanu suhetele USA-ga, mis on positiivne. Kuid teised kaks suunda on saanud selgelt liiga vähe tähelepanu. Pinged rahvusvahelistes suhetes on kasvanud. Julgeolekuohud meie ümber on muutunud mitmekesisemaks. Välisministeeriumi struktuur peab selgemalt peegeldama neid globaalseid muutusi. Näiteks on ministeeriumis olemas küberdiplomaatia osakond, kuid pole loodud julgeolekupoliitika osakonda.

Selle kõrval tuleb üle vaadata kogu meie diplomaatia tööriistakast alates rahvusvahelistest organisatsioonidest ja kahepoolsetest esindustest üle maailma kuni meie oma idapartnerluskeskuseni, lisaks kogu äridiplomaatia valdkond, ning siduda poliitilised eesmärgid reaalsete tegevustega. Regiooni- või teemapõhised strateegiad (näiteks Aasia riikide strateegia) aitavad piiratud ressurssi tõhusamalt kavandada ning loovad võimaluse vältida poliitilist pingpongi või tundlike rahvusvaheliste teemade muutumist siseriiklikult toksiliseks.

Eestil on, mida müüa ja juba üksnes uue valitsuse kuvandiga saab IT ja innovatsiooni teemad taaskord korralikuks rahvusvaheliseks mainekaubaks muuta. Seejuures tuleb ID-kaardi tutvustamisest kaugemale jõuda ning meie välispoliitilises leksikas peavad koha sisse võtma tulevikutehnoloogia mõisted.

Kolmandaks. Välisministeeriumis tuleb taastada töörahu ja tagada poliitika kujundamiseks loov keskkond. See tähendab, et tugiosakonnad peavad keskenduma välispoliitika elluviimise ja kujundamise toetamisele, mitte vastupidi. Haldusteenistust on viimastel aastatel tugevdatud, samas kui diplomaadid rabavad end sageli ribadeks.

Paljude diplomaatide sõnul on olnud eriti masendav, et haldusliinis pole kõrgemal juhtkonnal aimu, mida tähendab töö välisesinduses. See viis eelmisel aastal tõsise sisekonfliktini, kui kehva kommunikatsiooni ja vähese olukorratunnetusega püüti ellu rakendada pikaajalise välislähetuse uusi põhimõtteid. Olukord päädis presidendi vetoga välisteenistusseadusele.

Välisteenistuse avatus on vajalik, kuid see ei tohi kahjustada Eestit hästi teeninud karjääridiplomaatia mudelit. Viimastel aastatel on mitmed karjääridiplomaadid kas lahkunud või lahkuma sunnitud. Koos inimestega on kaduma läinud ka kogemus, mis on diplomaatias suur väärtus.

Targa diplomaatia peamiseks alustalaks on hästi motiveeritud inimesed.

Selle juurde käib professionaalne karjääriplaneerimine, mis aitaks korraga tugevdada meie välispoliitika kõige olulisemaid võimekusi ning looks diplomaatidele pingevabama arengukeskkonna.

Kõik need ja mitmed teised sammud annaksid Eesti välispoliitikale vajaliku sügavuse, millega viia ellu tarka diplomaatiat – oskust oma rahvuslikke huve realiseerida viisil, kus ei sattuta ohtlikku konflikti ühegi teise riigiga, ning võimekust navigeerida keerulises geopoliitilises reaalsuses sõpru ja liitlasi veenvalt kaasates oma julgeoleku tõhusama kaitsmise nimel.