Igaühel on vähemalt noorpõlves oma unistused ja eesmärgid, kuhu tahaks jõuda või mida saavutada.

Vanas eas ehk enam nii väga kaugele jõuda või midagi suurt saavutada ei taha. Ühest või teisest ilusast hetkest võiks ehk veel osa saada: ära näha oma lapselapse sünni, aga võib-olla ka tema koolimineku. Kui need on nähtud, siis oleks tegelikult ju päris tore näha ära ka tema koolilõpetamine. Või ehk koguni ülikooli astumine või pulmad. Ja mõelda, kui kena, kui saaks ära näha ka neljanda põlvkonna tulemise! Need on verstapostid, mis võivad elu lõpu lähenedes oluliseks saada ja mis aitavad vastu pidada. Nagu mõnd pingutavat trassi läbides: nii, nüüd jooksen selle nurgani, ja siis veel selle väikese kollase majani, ja sealt ei ole rongipeatuseni enam palju maad.

Selle aasta viimases kirjatükis räägin ma vanast Siimeonist – mehest, kellest kirjutatakse Luuka evangeeliumis. Sellele enamasti ladinakeelse “Nunc dimittise” nime all tuntud tekstile on kirjutatud lugematuid muusikateoseid, mida on lauldud läbi sajandite.

Vanal Siimeonil ei olnud palju verstaposte. Tal oli üksainus, ja sedagi polnud ta ise endale seadnud. Jumal oli talle ilmutanud, et ta ei sure enne, kui on näinud Issanda Messiat ehk Päästjat. Nüüd ootas ta pikisilmi, et saaks teoks, mis Jumal talle öelnud oli. Võib-olla muiati ta üle, sest kas peab siis oma usku nii tõsiselt võtma. Võib-olla visati nalja, et Siimeon ei suregi, sest Jumal on ta unustanud. Nii mõnedki vanad inimesed tunnevad ennast nõndamoodi. Me kuuleme raadios õnnesoove, kus üks või teine jõuab 100 aasta künnisele. Alati ei ole see inimese jaoks rõõm. On neid, kes on selleks ajaks juba aastaid voodi külge aheldatud ning oleks siit ammu hea meelega läinud.

Jäta oma lootus, võis Siimeonile öelda nii mõnigi tolleaegne pragmaatik. Theodor Fontane, keda peetakse üheks olulisimaks saksakeelseks realismiaja kirjameheks, on kirjutanud, et “elada tähendab lootusi matta”. Meie keeles öeldakse, et lootus on lollide lohutus. Ma ei tea, kas mõnes teises keeles ka nii lollisti öeldakse. Aga küllap oli Siimeonilgi elus päevi, kus ta tundis end narrina: päevi, kui ta lootus väsis, kui ta resigneerus, kui tema usk tuhmus, kui ta tundis end petetud ja rumala vana mehena. See on oht, mis püsib ajast aega ja mis ohustab meie inimeseks olemist nagu halvatus – et meie usaldus aurustub, et meie lootus kustub ja me ei näe enam tulevikku. Nagu sein oleks ees.

Ent Siimeon eelistab pigem olla narr, kui lasta Jumalast lahti. Ta võitleb aastakümneid, et mitte kaotada oma usku ja lootust, võitleb läbi kõigist pettumustest ja hoiab kinni sellest, et ühel päeval saab ta näha Jumala enda saadetud abi.

Ja viimaks ta näeb.

Kuigi tõtt-öelda ei näe ta midagi erilist. See on üks titt, keda tema vanemad on tavapärase juudi kombetalituse tarvis templisse toonud. Selliseid lapsi toodi sinna tuhandeid, umbes nii, nagu ristirahvas on hiljem sajandite jooksul sülelapsi ristimisele toonud.

See on täiesti silmapaistmatu, vaestest oludest pärit pere. Ja ometi Siimeon näeb – näeb teisiti, näeb usu silmadega. Paapua keeltes tõlgitakse sõna “uskuma” väljendiga “läbi horisondi nägema”. Siimeon näeb just nõnda, läbi ja üle nähtava. Ta vaatab seda, mis on silmapaistmatu, ja näeb selles Jumala tõelisust. Omast jõust ja tarkusest inimene nõnda näha ei saa. Sellist pilku saab kinkida Jumal.

Me vajame selliseid silmi. Ühes vanas saksa laulus öeldakse: “Jeesus, kingi mulle terveid silmi, mis on head. Puuduta mu silmi, sest suurim nuhtlus on, kui me ei suuda keset päist päeva valgust näha.”

Valgus ja selgus on Püha Vaimu kingituseks, nõnda nagu ka nägevad silmad. Sellised silmad tunnevad ka täna selles Petlemmas sündinud tites ära Jumala poolt läkitatud Päästja. Need silmad tunnevad Ta ära ka surmamõistetu ja ristilööduna. Sellised silmad näevad läbi vaesuse ja kannatuse horisondi. Ja kui me oleme Jeesuse ära tundnud nii selles lapses kui ka ristilöödus, tunneme me Ta ära ka kõige armetumas inimlapses, kõige räsitumas joodikus või ülbeimas poliitikus. Veel praegugi ETV-s järelvaadatavas filmis “Mina, Leonardo” tõdeb Leonardo da Vinci, et  mõistmiseks tuleb lihtsalt hästi näha.

Siimeon näeb Jeesust ja võtab ta oma sülle – võtab inimeseks saanud Jumala hellalt oma kätele, ja tunnistab: “Mu silmad on näinud Päästjat.” Ta tunneb Jeesuses ära valguse, mis on tulnud valgustama iga inimest, kogu seda pimedat maailma. Ja see vana mees, see nägija, astub ise sellesse valgusesse.

Rembrandt maalis tänase jutluse aluseks olevat stseeni oma viimasel eluaastal, (1669). Arvatakse, et Siimeoni maalides kujutas ta ses vanas mehes iseennast ja oma saatust. See Euroopa üks võimsamaid kunstnikke oli tolleks ajaks leinast ja kaotustest räsitud. Ta oli matnud mõlemad oma armastatud abikaasad, kõigepealt Saskia ja seejärel endast oluliselt noorema Hendrickje. Äsja oli surnud ka tema ainus täiskasvanuks sirgunud poeg Titus. Alles oli veel vaid üks ta teismeline tütar ning tilluke pojapoeg.

Kunstnik suri täielikus vaesuses, ja see lõpetamata maal jäi molbertile. Maalil hoiab Siimeon kätel Jeesust. Mis selle pildi nii eriliseks teeb, on valgus. See langeb maalile otsekui ülalt, otsekui väljastpoolt pilti ennast. See valgustab nii Siimeoni kui ka tema kätel lebava Jeesuse palet. Need on helged näod. Rembrandt näib maali ees seisjale ütlevat, et see valgus tuleb meie juurde ja teeb meie pimeduse helgeks. See valgus heidab kiiri nii meie muredesse kui ka igatsustesse, mida me enestes kanname, kõigisse pettumustesse ja valusse. Aga see valgustab ka kõiki me lootusi, meie häid kogemusi, kõike seda, mida meile on kingitud nii sellel peatselt lõppeval aastal kui kogu meie elus. Selle meie peale langeva valgusena kogeme me Jumala julgustust ja tröösti.

Siimeon teab, et ta elu on eesmärgile jõudnud. Ta on elanud otsekui ooteruumis. Nüüd on rong saabunud, ja ta hakkab sihtmärgile jõudma.

Igavikus ei ole enam aega ega ooteruume. Seal ei ole lõputut ootust, sest kõik on kohal, kõik on olemas, üheaegselt ja igavesti.

Siimeon hoiab oma kätel seda pealtnäha nii tavalist last, imetleb teda ja lausub: “Issand, nüüd lased sa oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet” – nunc dimittis servum tuum Domine…

Siimeonist on räägitud kui vanast mehest, nõnda on teda kujutatud ka maalidel, kuigi piiblitekst ta vanust ei maini. Võib-olla on teda vanaks peetud, kuna on arvatud, et sellist kergendusohet saab kuuldavale tuua ainult eakas, minekuootel inimene. Õigupoolest on aga nõnda, et kui inimene on Päästjaga kohtunud, siis võib ta tõesti rahus surra, aga võib sama hästi ka rahus elada. Mõlemad variandid on vastuvõetavad, kui meis on kindlus, et nii elades kui ka surres oleme nagunii Issanda omad. Selle teadmiseks võime astuda rahus üle uue aasta läve, vastu Issanda aastale 2021.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (76)