Miks osad saavad ja osad ei saa toimuva ja süveneva keskkonnakollapsiga elada? Mis aitab sellest aru saada ja miks kõik sellest aru ei saa? Nende küsimuste üle, mida saab laiendada keskkonnalt mistahes eluvaldkondadele alates poliitikast kuni kommunikatsioonijuhtimiseni, arutleb Vikerraadio Ööülikooli loengus haridus- ja keskkonnapsühholoog Grete Arro.
Mõtteid loengust:
- Meie aju on neuroplastiline. Me teame väga hästi, et inimene on võimeline õppima ja muutuma. Mõttel, et ma olen selline, nagu ma olen ja mina enam paremaks, targemaks, keerukamaid asju mõistvamaks muutuda ei saa – sellel ei ole alust. Kui mõelda keskkonnaprobleemidele, siis on need kohutavalt keerulised ja suur osa neist eeldab mõtlemist millestki, mida me vahetult kogeda ei saa. Aga kui keegi arvab, et tema ise või teised inimesed pole võimelised neid ära õppima, siis täna see mingit empiirilist kinnitust ei oma.
- Iga uus asi, mida me õpime, mitte n-ö ei kasuta peas ruumi ära, vaid pigem loob võimalusi aina enamate seoste teadmiseks. Ehk mida rohkem sa õpid, seda paremaks läheb su võime uusi asju omandada.
- Päris kindlasti inimene ei õpi asju kahel juhul. Esimene on juht, kui inimesed, kes õpetavad, arvavad, et võimetel on piirid. Sel juhul ei tee õpetav keskkond või inimene erilisi pingutusi selleks, et teadmine võiks kohale jõuda. Ja siis ta ei jõuagi. Teine juht, kus õppimine ei saa toimuda, on see, kui õpetav isik ei saa aru, mis õppimine on. Ta ei saa aru, mida ta peaks tegema, et õppimine võiks juhtuda ja õppimine päriselt mingi tulemini jõuaks.
- Maailmast arusaamine ei ole üksikute privileeg. Täna ta seda natuke on – aga selleks, et me kõik jõuaks ühel hetkel sinna, et võiksime süsteemselt muuta oma käitumist niimoodi, et suudaksime kollapsit leevendada, ära hoida või vähemalt läbi näha, oleks meil võimalik hakata õppimist mõtestama nii, et kõik saaksid aru, mis toimub. Ajaloos on selliseid näiteid olnud küll, et osa maakera ühiskonnast õpib ära mingid asjad, mis tundusid kunagi võib-olla vaid üksikutele kättesaadavad.
- Ära karda kunagi õppida või õpetada! Ära karda, et pähe rohkem ei mahu!
- Kui me tahame mõista maailma sellisena, nagu see tegelikult on – ta on vahetutele tajudele kättesaamatu –, siis meil oleks väga mõistlik võtta omaks teadmine, et aju on võimeline mõtlema ka asjadest, mida ei saa vahetult kogeda. See, et ajule on omane esmaselt teha järeldus taju pinnal, ei tähenda, et see on ta ainus toimimise viis.
- Hüpe, mida nüüd on vaja teha – hüpe taju taha –, puudutab keskkonda. Seda, et on olemas silmale nähtamatud haigustekitajad, saame me õpetada juba koolieelikutele. Ei ole probleemi. Koolieelik võib pesta käsi isegi siis, kui ema ei vaata, kui ta on aru saanud, et seal on midagi, mida ta ei saagi tajuda. Miks me siis arvame, et on mingid inimesed, kellele ei saa selgitada, et keskkonnamõjud on olemas, ehkki neid ei saa tajuda?
- Et päriselt juhtuks muutus, on meil vaja dialoogi – kogu aeg ja pikka, pikka aega. Mõtlemise muutmine on aeglane, see võtab aega. Täiskasvanud inimene õpib veel aeglasemalt kui laps.
- Meil on väga palju võimalusi psüühikat, õppimisprotsessi ja motivatsiooni paremini mõistes teha hästi palju positiivseid muutusi. Kui keskkond lubab, ei ole suunatud võrdlemisele, võidujooksule, konkurentsile, vaid on suunatud arusaamisele, süvitsi minemisele, vigade tegemisele õppimise ajal, aeglasele pingutavale õppimisele, siis saavadki inimesel tekkida sügavamad arusaamad. See on see, mida tänapäeva haridus kipub suuresti alla suruma. On küll ka avastusõpe, probleemõpe, erinevad projektid – aga need on vahendid. Selle taga olev eesmärk peab olema mõtlemise muutmine, kontseptuaalne areng.