Kui kiiresti kõik muutub. Vaatad hetkeks kõrvale ja juba ongi kõik teisiti. Linn ja Loodus. Asjad ja inimesed selle sees. Elu. Kell komberdab sekundeid mööda, aga päevad lendavad mööda kui linnud. Alles sumisesid Tartu Raeplatsil mesitarudena välikohvikud. Märkamatult liugles Toomemäelt alla üks oranžikaspunane puuleht. Päikesevarjude õitseaeg hakkas otsa saama. Möödus veel üks viiv ja oligi sügis selleks korraks lõplikult läbi.
Ent linnasüda ei seisku kunagi. Ta lihtsalt lööb teisiti. Tartu oma Romeo ja Julia ehk “Suudlevate tudengite” ümber on tekkinud väike järv, mille klaasist pinnal tiirlevad uisutajad. Munakividest maalapil säravad viilkatustega klaasmajakesed, igaüks kui eraldiseisev muinasjutt. Õhk lõhnab nagu glögi ja kakao ning krõbiseb mõnusmagusalt nagu vahvlid ja piparkoogid. Linnakanad muudkui munevad ja soovide puule lisandub üha uusi ja uusi soove. Kes soovib mõnd asja, kes salaunistuse täitumist ja kes lihtsalt head. Kõik need soovid lähevad moel või teisel täide, sest Heade Soovide Linnas on alati kõik võimalik. Muinasjutuline on talvine Tartu ja selle ümbrus isegi siis, kui pole lund. Sellest räägib isegi linna värske tartumaine talvekampaania, kus ma kaasa lõin ja üksteist tartumaist talvemuinasjuttu kirjutasin.


