Mis asi on vandenõuteooria?

Terepingi määratluse kohaselt on vandenõu kahe või enama inimese kokkulepe kuriteo sooritamiseks. Eesmärk on tekitada sündmus või olukord, kus grupp, kes vandenõu planeerib, saavutab plaani tulemusena kõrgema võimu teiste ühiskonnagruppide üle. Tereping ütles, et üldiselt on põhjused siiski lõpuni ebaselged.

“Vandenõuteooria ei tunnista ekspertide ja enamuse poolt tõeks peetavat uskumust,” ütles Tereping. Mingi eksperthinnangu või ühiskondliku seisukoha mittetunnustamine lähtub eliiditeooriast, mille klassikalise lähenemise on sõnastanud paljude seas Vilfredo Pareto, Gaetano Mosca ja Robert Michels.

Ühiskondlik eliit on inimeste grupp, kes peaks korraldama enamuse elu. “Tõstame eliidi esile ning esitame ootusi, et nad oleksid ülejäänud ühiskonnast aatelisemad ja paremad,” selgitas Tereping. Tegu on puhtalt ühiskondliku ettekujutusega.

Vandenõuteooria on eelpool sõnastatud eliiditeooria äärmuslik vorm. Avo-Rein Terepingi sõnul usuvad vandenõuteoreetikud, et eliit on grupp, kes teeb salaja plaane, mille lõppeesmärk on kahjulik üldsuse huvidele.

Internetiavarustes on erinevate vandenõuteooriate kohta liikvel hulgaliselt näiteid ja põhjendusi. Tereping tõi välja kõige kuulsamad:

• USA presidendi John F. Kennedy mahalaskmine Dallases;
• ilmarelv, millega kutsutakse atmosfääris esile vihma;
• HI-viiruse laboratoorne loomine Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poolt;
• 9. septembri terrorirünnaku korraldamine USA poolt, et alustada sõjategevust Lähis-Ida riikides.

Terepingi kinnitusel võib kõigi nende sündmuste puhul leida küsitavusi, mis annavad alust vandenõuteooriatele, kuid üldiselt ametlikud institutsioonid neid ei kinnita ning teooriatesse jääb rohkem küsitavusi ja vigu kui ametlikku selgitusse.

Vandenõuteooriate klassifikatsioon*

Avo-Rein Terepingi sõnul võib vandenõuteooriaid jagada koostajate alusel viieks.

Välisvaenlased on tavaliselt saatanlikud jõud, mis avaldavad survet siseriiklikule stabiilsusele ning proovivad juhtida seeläbi ühiskondlikke protsesse. Sellesse vandenõuteooriate klassi võib liigitada illuminaadid, vabamüürlased, Bilderbergi grupi. Pangandusega seotud teooriad ning teised elitaarsed organisatsioonid/ühingud, kes tegutsevad kinnistes gruppides ega avalda informatsiooni oma tegevuse kohta.

Sisevaenlaste klassi kuuluvad vandenõuteooriad, mis kirjeldavad inimesi, kes proovivad sarnaneda tavaliste kodanikega ning seeläbi õõnestada ühiskondlikku või poliitilist elukorraldust, et saavutada eelis- või varjatud võimustaatus.

“Vaenlased üleval” klassi liigitatakse vandenõuteooriad, mis räägivad poliitlistest mängudest ja manipuleerimistest. Näiteks tõi Tereping vandenõuteooria, mis kirjeldab Rain Rosimannuse rolli Reformierakonna varjatud juhtimises. Olgu siinkohal märgitud, et teised Eesti poliitilised jõud ning ka poliitikud kinnitavad seda teooriat, kuid reformierakondlased salgavad seda.

“Vaenlased allpool” kategooriasse liigituvad teooriad salajastest grupeeringutest, kes on ühiskonna või poliitilise režiimi poolt rõhutud ning seetõttu planeerivad vastuhakku poliitilisele eliidile. Näitena võib tuua Eestis levinud arusaama “viiendast kolonnist”, kes proovib soodsat hetke ära kasutada ja Eestis võimu haarata. “Viienda kolonni” teooria võib siiski kummutada, tuginedes avaliku arvamuse uuringutele, mis näitavad selgelt, et Eestis elavate vähemusgruppide seas on vaenulikkus Eesti riigi vastu tegelikkuses väike. Pigem on venekeelne vähemus passiivne ja ühiskondlikesse protsessidesse vähe kaasatud.

Viimase klassina tõi Tereping välja heatahtlikud jõud, kes tegutsevad ühiskonnas varjatult ja kellele omistatakse ingellikke omadusi. Nende eesmärk on muuta inimeste elu paremaks, seejuures avaldamata oma tõelist identiteeti. Siia gruppi võib lisada juhtumid, mis käsitlevad paranormaalseid nähtusi, nagu näiteks tulnukad, head inglid ja teised taolised.

Psühholoogiadoktor Tereping tõi loengus näitena välja liikumise “Puhas taevas”, mis võitleb chemtrail’ide vastu. See liikumine on veendunud, et lennukid pritsivad teatud kõrgusele jõudes atmosfääri keemilisi ühendeid, et mürgitada keskkonda. Klimatoloog Ain Kallis on samas selle teooria kummutanud. Tema sõnul ei ole sellel vandenõuteoorial alust, sest atmosfääris toimuvad väga komplekssed protsessid ning lennukite tekitatav kondenseerunud veeaur võib võtta kõrgel atmosfääris erinevaid kujusid ning vorme.

Vandenõuteooriate teoreetilised alused

Terepingi sõnul põhineb konspiratiivteooria kolmel postulaadil.

Esimene neist on “suure disaini” teooria ehk kõik toimub kavandatult. Selle postulaadi kohaselt on mingi ühiskondlik grupp pannud paika tegevuskava, mille järgi korraldatakse sündmusi ning kavandatakse poliitilisi protsesse.

Teise postulaadi kohaselt ei ole miski nii, nagu see näib. Selle teoreetilise lähtealuse kohaselt juhitakse protsesse kuskilt ülevalt ning kõik globaalsed või siseriiklikud protsessid alluvad varjatud “nende” kontrollile ja juhtimisele.

Kolmanda postulaadi kohaselt on kõik protsessid omavahel põhjuslikult seotud ning moodustavad mustreid. Samuti öeldakse selles postulaadis, et meie seas on “eksperdid”, kes suudavad näha erinevaid ühiskondlikke või poliitilisi mustreid, mis tõestavad vandenõuteooriate õigsust.

Kolmanda postulaadi juures tõi Tereping näiteks numeroloogid, kes proovivad erinevate numbriliste seoste ja sümbolite abil leida tõestust vandenõuteooriatele.

Vandenõuteooriad levivad paremini kriisi poolt lõhestatud ühiskonnagruppides

Avo-Rein Terepingi hinnangul on kergem külvata vandenõuteooriaid riikides, kus valitsevad pinged, mis põhinevad julgeoleku-, majanduslikel või sotsiaalsetel probleemidel. Näitena tõi Tereping Venemaa, kus paljudes telekanalites jooksevad saated, mis lahkavad erinevaid vandenõuteooriaid. Terepingi arvates on taolised saated populaarsed, sest Vene ühiskonnas valitsevad praegu suured pinged.

Kui inimesed on harjunud vastu võtma erinevaid vandenõuteooriaid, on palju lihtsam külvata uusi riigi poolt loodud tõdesid.

“Inimesed, kes tunnevad hirmu välisvaenlase ees, võtavad vastu ka teisi teooriaid,” selgitas Tereping, kelle sõnul toimub praegu Venemaal massiline ühiskonna agiteerimine USA kui peamise välisvaenlase vastu.

Seejuures võib märgata samasugust pingestatust ka Eesti ühiskonnas, kui vaadata tagasi äsja lõppenud valimiskampaaniale, kus rõhuti välisvaenlase olemasolule ning vägagi tõenäolisele Eesti-vastasele agressioonile.

Kuid miks me ikkagi usume vandenõusid?

“Inimene on inimene,” tõdes Avo-Rein Tereping. Ta tõi näitena pildi, kus kass vaatab altkulmu kaamerasse. “Paljude jaoks võib tunduda, et pildil olev kass näitab välja skepsist või rahulolematust, kuid teadlased on ammu selgeks teinud, et loomad väljendavad oma emotsioone absoluutselt teisel viisil kui inimesed,” selgitas Tereping.

Tema sõnul on inimesed harjunud projitseerima oma tõekspidamisi objektidele või nähtustele ehk me omistame läbi stereotüüpide teatud emotsioonid või hinnangud nähtustele, millest me aru ei saa. “Tegemist on kaitsemehhanismiga, mida kasutavad paljud inimesed,” tõdes Tereping.

Selle kaitsemehhanismi abil omistame halvad tunded ka välismaailmas olevatele negatiivsetele nähtustele. “Niimoodi vabaneme halbadest tunnetest ning tunneme ennast paremini ja õiglasemalt,” selgitas Tereping. Tema sõnul võib kellegi teise süüdistamine mingis probleemis või õnnetuses viia olukorrani, kus läbi süü projitseerimise elatakse enda viha vägivaldselt “patuoina” peal välja. “Inimesel tekib illusioon, et ta on karistamatu, kui ta teeb kellelegi teisele (kellele ta on oma viha omistanud – toim.) halba,” seletas Tereping.

Samuti saab vandenõuteooriate vastuvõtlikkust selgitada inimliku vajadusega süstematiseerida mõistetamatut. Siinkohal tõi Tereping näiteks elu mõtestamise. “Süstematiseerimise eesmärk on jaotada erinevaid nähtusi kastidesse ning selgitada välja, kes kogu protsessi juhib,” ütles Tereping. Seejuures peab mõistma, et iga indiviid loob enda subjektiivse reaalsuse ehk enda maailmapildi. Terepingi sõnul teeb inimene seda kasutades stereotüüpe ning seeläbi tekib kognitiivne nihe, mida kirjeldasid 1972. aastal teadlased Kahneman ja Tversky.

Kognitiivse nihke teooria kohaselt teeb inimene otsuseid lähtuvalt enda arusaamast ja seetõttu tekib kõrvalekalle loogilisest otsustusprotsessist. Antud kõrvalekalde tõttu teeb indiviid objektist või nähtusest ebaloogilise järelduse, mis põhjustab uue vandenõuteooria loomise või mingi vandenõuteooria omaksvõtmise.

Teabetöötluse otseteed viivad ebaloogiliste järeldusteni

Terepingi sõnul arvati kuni 1970ndate aastateni, et kõik otsused, mida teeme, on ratsionaalsed, kuid just tänu kognitiivsele nihkele on nii inimeste tajud kui ka teadmised piiratud.

Inimesed kasutavad nähtuste või probleemide mõtestamiseks piltlikult öeldes teabetöötluse otseteid ehk heuristikuid. Tereping tõi paljude heuristikute seast välja neli: ankurdamine, esinduslikkus, tuttavlikkus ja ebareaalne optimism.

Ankurdamise puhul võtab inimene probleemi või nähtuse mõtestamiseks ainult ühe tunnuse, jättes kõrvale teised tunnused, mis annaksid kokku reaalse kogupildi.

Esinduslikkuse puhul paneb inimene oma tõekspidamised paika vaid selle järgi, mis ühiskondlikku või ideelisesse gruppi ta kuulub.

Tuttavlikkust võib kõige paremini iseloomustada brändilojaalsusega. Näiteks kui indiviid on otsustanud, et ta valib igal valimisel sama parteid hoolimata sellest, kas selle erakonna poliitilises suunitluses on midagi muutunud. Sel juhul kasutab inimene tuttavlikkuse heuristikut.

Viimane heuristik on ebareaalne optimism ehk indiviid paneb ennast ohuolukorda eeldades, et temaga ei juhtu midagi. Siin tõi Tereping välja, et indiviid ei arvesta seejuures statistiliste näitajatega, vaid teeb otsuse nii-öelda kõhutunde pealt.

Kognitiivne dissonants ehk pingete lahendamine iseendas

Kognitiivse dissonantsi sõnastas esimesena Festinger aastal 1957. “See tekib siis, kui inimesel on kaks hinnangut, mis on omavahel vastuolus või kui inimene teab, et ta teeb oma tegevusega endale kahju ning otsib seetõttu positiivset aspekti, mis oleks negatiivsest aspektist tugevam,” selgitas Tereping. Näitena tõi ta suitsetamise – inimene teab, et suitsetamine kasvatab vähkkasvajate tekke riski, kuid samas võib ta võtta näiteks enda vanaisa, kes suitsetas terve elu ja elas 100-aastaseks. Seega loob inimene endale positiivse kuvandi oma tegevusest.

Avo-Rein Terepingi hinnangul viib see ka vandenõuteooriate uskumiseni ehk kui indiviid tekitab oma tegevusega endale kahju, proovib ta seda leevendada mõne vandenõuteooriaga. Siinkohal võib näite tuua Eesti Ekspressis ilmunud Kristjan Pihli kirjutatud loost “Rongaisa pihtimus: mul tekkis raha suhtes okserefleks”, kus pereisa, kes hakkas uskuma pangandusega seotud vandenõuteooriaid, lõpetas pangale laenu tagasimaksmise, kuigi oli varasemalt võtnud laene, mida ta pärast töölt lahkumist tagasi maksta ei suutnud.

Cui bono ja apophenia ehk kõigel on motiiv ning seos

Otsime tihti motiive, miks teatud õnnetused juhtuvad. Tereping tõi oma loengus välja motiive, mida inimesed võivad omistada õnnetustele, teatud sündmusele. Näiteks iga Boeingi lennukiga juhtunud õnnetusest saab kasu Airbus, sest Boeingi lennukite usaldusväärsus väheneb. Seetõttu võidakse arvata, et Airbus võib olla kuidagi õnnetuse taga.

Inimesed seostavad neile tundmatuid objekte asjadega, mida nad tunnevad. Näitena tõi Tereping planeet Marsi pinnalt leitud inimese näo kujulise moodustise, mis ei saa olla kuidagi tõestuseks, et planeedil kunagi elu oli. Seda nähtust nimetatakse psühholoogias apophenia‘ks ehk olukorraks, kus inimene seostab omavahel objekte, mis ei ole kuidagi seotud.

Samuti võimendavad vandenõuteooriate levikut erinevad kogukonnad. Terepingi sõnul võib kogukondlik mõjutus kaasa aidata kognitiivse vastuolu ja nihke tekkele kogukonna liikme mõtlemises, mis toob endaga kaasa teooria võimendumise. Läbi kogukonna ühismõtlemise tekib indiviidi jaoks uus reaalsus, mis võib olla tegelikkuse moonutus.

Iga uus reaalsus võib tuua endaga kaasa konflikti ja seetõttu ka uue vandenõuteooria.

Ühiskondlikes gruppides käiv diskussioon võib kaasa aidata erinevate kogukondade polariseerumisele. Näidet sellest ei pea kaugelt otsima. Terepingi sõnul võib Eesti meedias näha kaht erinevat teematikakäsitlust ehk eestikeelse meedia probleemikäsitlus erineb paljuski Eestis tegutsevate venekeelsete meediaväljaannete probleemikäsitlusest.

Tereping tõi näiteks Postimehe, mis annab välja nii eestikeelset kui ka venekeelset ajalehte. Tema sõnul on teemad, mida ajalehed käsitlevad, täiesti erinevad ning teatud teemade alakajastamine võib kaasa tuua konflikti ja vandenõuteooriate tekkimise. Seega ka polariseerumise eestikeelset ja venekeelset meediat tarbiva kogukonna vahel.

“Kokkuvõttes pole vandenõuteooriate uskumises mitte midagi taunimis- ega põlastusväärset,” nentis Avo-Rein Tereping. Tema iseloomustab seda kui täiesti normaalset ja inimlikku ühiskondlikku nähtust. Terepingi sõnul leiavad paljud, et kõige parem on seletada erinevaid objekte nii lihtsalt kui võimalik ehk nad kasutavad Ockhami habemenoa printsiipi, mis leiab, et eelistada tuleks nähtuste kõige lihtsamat seletust, sest see osutub tõenäoliselt õigeks.

Samas nentis Tereping, et nimetada mõnda vandenõuteooriat valeks on samuti raske, sest iga sündmuse või tõekspidamise juures on alati küsitavusi. Tema sõnul seisneb aga vandenõuteooriate kõige suurem nõrkus selles, et teoreetikud tegelevad peamiselt oma tõekspidamiste verifitseerimisega, aga unustavad falsifitseerimisprotseduuri. See tähendab, et iga teooriat ja hüpoteesi peab proovima enne selle tõeks kuulutamist ka kummutada ning tegema kindlaks vead teooria sees.