Märkasin ühel õhtul, et ilmaprognoos lubab hommikuks lund ja miinuskraade. Kätte oli jõudmas jõulukuu ja mina kui matkakorraldaja soovisin kutsuda inimesi üles kas jõulukinkidest üldse loobuma või siis kinkima elamusi.
Mõtlesin oma peas läbi erinevaid videopöördumisi, kuid ikka ja jälle jõudsin tõdemuseni, et sellest tuleks üks pikk ja veniv jutt. Haarasin külmkapist porgandi ja kõndisin seda närides ühest toast teise, kuni tekkis arusaam, et see video peab olema midagi lihtsat.
Kõigepealt tuli pähe mõte istuda jäises laukas ja kasutada seal mõnelauselist juttu, kuid äkitselt hakkasin mängima ideega verbaalne osa videost üldse kaotada. Ootamatult olin jõudnud traditsioonilisest ideest kuskile absurdi piirimaile.
Läksin kapist järgmist porgandit haarama, kui tuligi mõte võtta ülejäänud porgandid hommikul rappa kaasa. Mu peas hakkas jooksma idee ühest porgandit matsutavast põhjamaisest jõmmist, kes ei lase end välistingimustel üldse kõigutada. Päikseprillid näisid selles absurdsuses olevat vältimatu aksessuaar.
Rabas valisin sobiva lauka, panin kaamera vastaskaldale filmima ja riietasin end stseenivälisel alal lahti. Haarasin porgandi ja termose ning istusin laukasse. Ilmselt istusin seal umbes kolm minutit. Nautisin kuuma teed ja porgandit. Vesi oli üllatavalt soe!
NB! Edasi raamatusarjas ilmus hiljuti Romet Vaino loodusteemaliste artiklite kogumik “Peegel karu silmades”. Vaata raamatuesitlust siit.
Romet Vaino
Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (77)
