Jõulukuu lummusesse lisavad võlu soojad kodumaised R’n’B-uudised ja suured indie-kõlad ning üllatuslikult käre maailmakuulus pop-artist, kelle uus album on üks kaootiline maailm. Külalisena avab endale olulist helielamust muusikamänedžer Britt Randma.
Uut muusikat
Johanna soovitab: Miljardid – “Ma luban, et ma muutun”
Miljardite esimest kauamängivat “Kunagi Läänes” saatis kohalikul skeenel universaalne heakskiit: kollektiiv sai pärjatud lausa kolme Eesti muusikaauhinnaga, mis võideti aasta debüütalbumi, aasta rokkalbumi ja selles kõige-kõigemas – aasta albumi kategoorias. “Ma luban, et ma muutun” on vääriline järg. Miljardite kaks kauamängivat ei kõla äravahetamiseni sarnaselt, kuid oma helipildis on saavutatud läbiv saund, mis senise kataloogi kenasti tervikuks seob. Ka sõnumid jätkavad peent sotsiaalkriitilist ja enese sügavustesse vaatamise joont. Lugude kulgemine ja kasvamine mõjub loomulikult ning konksu otsa haaravad refräänid ei proovi liialt püüdlikult meeldida.
Nagu eelkäijal, on ka siin indie-roki mugavustsoonist kaugemale rännatud. Pahaendelise “Skorpioni” taustal väänleb surfirokk; 80ndate hõngu kiirgavad ärevalt roniv “Savi” ning “Kuldsõrmus”, mida läbistavad tumedasse bassi suubuvad sündihelid; ning klassikalise roki kitarrinostalgiat kuuleb radades “Kivinugis” ja “Surra”. Viimane kasvab kiht kihi haaval imeliseks helikeeriseks, mille sisse on end kerge hõljuma lasta. Albumi lõpus hõõgub elektrooniline “Vajun”, mis kannab kuulaja pehmelt kogetud helielamuselt maha. Kui kõik hästi läheb, saab ülalkirjeldatut päriselus kogeda kontsertidel Tartus 15. detsembril ja Tallinnas 18. detsembril.
Johanna soovitab: Rita Ray & Vaiko Eplik – “See pole nii” / “Talk About It”
Vahel on nii, et mõni asi kõlab liiga hästi, et olla tõsi. Vaiko Epliku ja Rita Ray koostööst kuuldes kartsin, et ehk on see üks neist asjadest. Aga ei ole. Lummavalt helge kõlaga rajad on justkui klišeevaba alternatiiv jõulukuu kuulamiseks. Mõlemad lood on äratuntavalt Epliku sulest, kuid Rita Ray vokaal lisab armsaks saanud tuttavale helipildile uusi toone. Lisaks on võluv kuulda Ray häält eesti keeles laulmas. “Talk About It” keerleb kareda kitarri sees kergelt ning “See pole nii” üllatab Ray loodud meeldiva ja muheda puhkpilliarranžeeringuga. Soe ja sümpaatne indie toimib ikka alati.
Loe ka hiljuti Edasis ilmunud intervjuud Vaiko Eplikuga.
Liisi soovitab: Anett – “Morning After”
Hõrk kodumaine R’n’B. Laulja-laulukirjutaja Anett on välja andnud enda esimese täispika albumi “Morning After”. See on tõeliselt sisukas ja kompaktne pakett universaalsetest ja ausatest mõtetest, mis kvaliteetse produktsiooni ja helikeelega lihvitud ning modernse R’n’B tunnetuslikku vormi valatud. Läbinisti hingeline ja hinge puudutav muusika.
Anett sai avalikkuses rohkem tuntust käesoleva aasta Eesti Laulu superfinalisti ja žürii lemmikuna, olgugi et ta on tegutsenud juba aastaid, alustades indie-bändist Wilhelm ja osaledes sooloartistina juba Eesti Laul 2016 poolfinaalis looga “Strong”. Aastast aastasse on ta katsetanud ja oma loomingut asetanud erinevatesse stiilinurkadesse, jõudes nüüd küpse ennast kehtestava eneseväljenduseni.
Albumi nimilugu on eriliselt kauni meloodia ja harmooniaga (kaaskirjutajateks Carl Tuulik ja Jonas Kaarnamets, kes ka produtsent) ilus-valus armastuslaul, mis alustab kogu albumi teekonda suhtearmastusest enesearmastuseni. Plaadi singel ja kepsakaim, kuuma bassigruuviga – ja vast isegi albumi kõige helgem – lugu “Never Want to Leave” viib Võsu mereäärsesse unelmasse, paika, kus on alati hea olla. Ja mille igaüks enda jaoks ära tunda võib. Kui vinüüli keerata, siis B-poole avab suurejooneline ballaad “Selfish”, mille magusmõrkjas sõnum kõlab Aneti viskimesises tämbris koos USA-s tegutseva Ms Madli poolt orkestreeritud-produtseeritud helimaailmaga. See laul toob pisarad välja. Albumil kaasa tegevad Rita Ray ja Yasmyn on oma lugudesse täpselt iseennast andnud, toetades Aneti sõnumeid ja stiili. Žanri kolleegid on kokku saanud, naiste sümbioos muusikas on võimas. Ilus, kui artist avab end nii julgelt. Muusika, mis tuleb ausast impulsist, püüab autentsusega meeli ja kõrva esimesel kuulamisel, koheselt.
Anett esitleb albumit erilise ja muusikalise lisakoosseissuga kontserdiga Alexela Kontserdimajas 14. mail 2021. Piletid on juba müügil.
Liisi soovitab: Miley Cyrus – “Plastic Hearts”
Kes oleks arvanud, et padupopi lapsstaar suudab meeli köita ja muusikaga hingegi raputada. Miley Cyruse uus album on ilmunud ajal, mil tal selja taga abielulahutus, ja tundub, et tema mässumeelsus aina kasvab. Album on justkui kaootiline kaheksakümnendate pop-roki tribüüt, küte, mis vaheldub kantrimuusika ja rokiarmastuse hingestatusega. Olgugi et suures jaos on lugude helipilt üsna igavaks lihvitud, siis kogu kombo elab nagu tema isiksus – see nüansirohke, jõuline ja kohati haavatavalt õrn segadus meeldib mulle.
Tervikuna aga on see üks korralik pidu, mis kestab mitu päeva. Lood erinevad nagu peolt läbi voolavad karakterid eri elualadelt. Osasid ei märka ja unustad esimestel sekunditel. Aga need lood, mis mõjuvad, teevad seda täiega. Enne albumit oli väljas just üks 80ndate tribüüt “Midnight Sky”, mis sämpeldas ikoonilise Stevie Nicksi lugu “Edge of Seventeen”. Ja mitte ainult – remix‘ina antigi üsna pea välja lausa koos Stevie Nicksiga versioon “Edge of Midnight”, mis ka plaadile jõudnud. Tase. Lisamärkusena: Fleetwoodi Maci (Stevie Nicks oli üks bändiliikmetest ja vokalistidest) lugu “Dreams” kogus sel aastal tohutut populaarsust TikTokis. Midagi nostalgilist ja head on õhus. Rokk ei sure eal – sobib siia hõigata! Igatahes. Ei sure rokk ka Miley kanaldatud muusikas. Ega kantriarmastus.
Lugu “High” oli esimene, mis plaadi esmasel kuulamisel mu hinge vallutas. See on erakordselt hõrk, natuke haigettegev, melanhoolne, ent eluline kantrisugemetega lugulaul. Ei pane imestama, et just selle loo on produtseerinud Mark Ronson, kellega Miley tegi koostööd ka 2018. aastal loos “Nothing Breaks Like a Heart”, millest õhkas kõrberetke ja trahteri baarileti ääres libistatava viskiklaasi tundega soundtrack‘i. Edasi. Sai mainitud roki surematust – nii teeb plaadil loos “Bad Karma” kaasa legendaarne Joan Jett. See on mitte üllatav, ent nauditav käre-mõnus naiste duett, kes ei häbene midagi. Järgnev “Never Be Me” on aus ülestunnistus, mis kriibib südant. Lõpetuseks õrn “Golden G String”, mis on palsamiks selles kaoses. Plaadil on lisaloona ka kaverid, nende seas äge ja ajatu Blondie “Heart of Glass”.
Kõik ei pea olema kompaktne. Igal albumil ei ole võrdselt tugevaid lugusid. Miley plaadil on täiuslikkust keset keskpärasust ja veidi liigselt lihvitud helimaailmaga poplaule. Aga need täiused on 100% toorelt ilusad nagu julge Miley ise.
Ajatu muusikasoovitus
Edasi ajatut sisuloomet toetavalt kaasame muusikat tutvustavasse “Helifiltrisse” ka ühe ajatu teose. Igal kuul saab sõna uus külalisautor, kes räägib lähemalt temale olulisest heliteosest või -sündmusest, avades selle sisu ning enda isiklikku sidet sellega. Sel korral kirjutab endale olulisest muusikateosest Britt Randma. Vabakutselise muusikaettevõtjana on Britt edendanud artistide karjääri nii Eestis kui välismaal, töötades muusikutega nagu Beach House, José Diogo Neves, EiK, KiROT, Clicherik & Mäx ning Tommy Cash.
Britt Randma soovitab: HU? – “Film”
Ajal, mil kogu maailm on lukus, tundus sobilik valida ajatuks muusikasoovituseks miskit kohalikku ja aegumatut. Valisin välja enda ühe läbi aegade lemmiku Eesti albumi, milleks on ansambli HU? 2008. aastal ilmunud kauamängiv “Film’’. HU? põhituumiku moodustasid Hannaliisa Uusma (vokaal), DJ Critikal (elektroonika) ja Leslie Da Bass.
Esimene teadlik mälestus ansamblist HU? pärineb Kreisiraadio aastalõpu-show’st, mida vaatasin koos perega (aastavahetuse klassika!) ja vaheesinejana tegi etteaste HU? ning esitati lugu “Absoluutselt”. Kogu bänd oli üleni mustas, triiksärkide, pükste ja roosade lipsudega ning mingis mõttes mõjus see riietus isegi androgüünsena (sel ajal ma sellist sõna ei osanud veel kasutada). Igal juhul paitas see silma ning tundus ühtse ja põnevana – lihtsuses peitub võlu. Mäletan, et Hannaliisa köitis mind front-woman’ina koheselt. Temas oli miskit, mis pani teda jälgima, vaatama ja kuulama – tänapäeval nimetatakse seda vist X-faktoriks. Tema kähe ja mõnus vokaal mõjus nunnude naisvokaalide keskel värskendavalt ja ootamatult. Ja muidugi see geniaalne lüürika, millega suudab samastuda iga inimene, nii naine kui mees. Kirsiks tordil oli Sigrid Mutso, kes mängis sünti ja viskas mulle ette mälestuse Katrin Siskast ja Vanilla Ninjast, kellel on mu hinges samuti oluline koht.
Mäletan, et kui HU? orbiidile ilmus, mõjus see nii värskendavalt ja uudselt, et tol ajal ei osanudki seda kellegi või millegagi võrrelda – Hannaliisa Uusmaa jazzilik vokaal, kaasahaaravad meloodiad, relevantne ja samastutav sisu. Minu jaoks tegi nende muusika põnevaks see, et ma ei suutnud üheselt nimetada stiili, mida see muusika esindab. On see siis popp, drum’n’bass, elektroonika, alternatiiv või disko-pop? Lugude sisu võimaldas ära tunda ennast, enda naabrit, onu Heinot või sõbranna Mariat. See oli eestikeelses popmuusikas esmakordne, et läbi kumas tugev sotsiaalkriitiline alatoon, mis tavapäraselt on omane pigem räppmuusikale. Tänapäeva loojatest saaks paralleele luua ehk Nubluga, kes suudab tabavate sõnade ja meeldejääva viisiga alati naelapea pihta lüüa. Lüürilise oskuslikkuse poolest ehk Miljarditega, kelle loomingus leiame samuti peenetundelist sotsiaalkriitilist taju, mõjumata sealjuures liiga morbiidse või tõsisena.
Muusikakataloog, mis HU?-st jäänud, on justkui laegas täis head ja paremat ning rohkelt aegumatut klassikat.
Tagasi mõeldes vaatan Hannaliisat, DJ Crititali ja Leslie Da Bassi kui kolmeliikmelist hitivabrikut, mille kinnituseks on “Filmilt” ilmunud viis singlit: “Kosmos”, “Absoluutselt”, “Depressiivsed Eesti väikelinnad”, “UV Faktor 5” ja “Kuum (Vulkaan, mis vahel puhkab)”. Stroomi ranna kuumi suvepäevi saatis “UV Faktor 5” ja kõikide maakohtade mitteametlikuks hümniks sai “Depressiivsed Eesti väikelinnad”. Kui tavaliselt tervikteost kuulates kujunevad välja ikka lemmikud ja lood, mida vahele jätaks, siis selle albumi puhul ma seda ei kogenud. Tahes-tahtmata mõjutas “Film’’ paljuski minu muusikamaitset mitu sammu elektroonilise muusika poole. Leian, et tegu on ansambliga, kus oli kõik olemas: andekas laulja, geniaalne laulukirjutaja ning filigraanse tajuga biidimeister. Kogu album mõjus suurepärase tervikuna just nagu hea film, mis viib sind kustumatule (heli)rännakule.
“Helifilter” on rubriik muusikast huvitatud lugejale, kus Edasi muusikatoimetajad Johanna Maria Mängel ja Liisi Voolaid vahendavad Eesti, aga ka suurema muusikamaailma uudiseid värske muusika vallas. Igal kuul saab sõna ka üks külalisautor, kes avab tema jaoks tähenduslikku või meeldejäävat muusikaelamust.
