Mul on üks ammune tuttav, kes on aldis jagama oma kõige meeldejäävamat koolikogemust niipea, kui jututeema kasvõi riivamisi hariduseni jõuab. Kogemuses endas pole midagi iseäralikku, küll aga õppetunnis, mida ta sellest kaasa võttis. Ta on isegi tavatult uhke selle kõige üle. Ja pealtnäha on see tõesti imelik, miks peaks keegi tundma uhkust, et õpetaja ühel saatuslikul hetkel tema enesekindluse klirinal puruks oskas lüüa.
Olles õppimises üpris eeskujulik poiss, kutsuti ta viiendas-kuuendas osalema matemaatikaolümpiaadile. Ta polnudki selles ehk kuigi andekas, kuid ometi talle aine meeldis ja kuna koolitükkidega oli ilusti toime tuldud, tasus proovida. Ka auahnusest polnud tal oma sõnul puudu.
Kord pärast tunde konsultatsioonis ülesannete kallal pead murdes juhtus aga midagi, mis mõjutas tema ellusuhtumist. Nähes, et muidu viieline poiss kraad kangemate ülesannetega üsna edutult maadleb, ei suutnud väsinud õpetaja jätta väljendamata oma pettumust, mida mu tuttav mäletas umbes nõnda: “Noh, nendega ka ei saanud hakkama või?” Siiamaani meenutab ta õpetaja imestusest põlevaid suuri silmi. Õrnahingelisele poisile tungisid need paar õnnetut sõna aga sügavale naha vahele.
Ta oli nii kramplikult harjunud oma “targa lapse” kuvandist kinni hoidma, et ka põgus riive selle pihta lõppes selle tuhandeks killuks purunemisega, nagu oleks tegemist kõige õrnema portselaniga. Ehkki öeldu tekitas talle üksjagu valu, ei tormanud ta selle pärast koju patja nutma.
Tagantjärele on ta kõige uhkem selle üle, et ta ei pidanud kunagi viha selle õpetaja peale. Pedagoog käitus ju julmalt. Niimoodi õpilasele, saati siis veel noorele lapsele öelda pole sünnis, vaata mispidi tahad. Õpetaja peaks ju kõigist kõige paremini teadma, et igal sõnal on kaal. Kuigi algul mõjus see poisile mõõduka traumana, oskab ta väärtustada selle pikaajalist õppetundi enda jaoks. See võttis küll aastaid aega, kuid lõpuks sai ta aru, et tema toona tehtud järeldus omaenese võimete kohta ei pea paika.
Tema ise oli endale need piirid seadnud, mitte keegi teine.
Selle teadvustamine polnud lihtne teekond, seal oli hirme, kõhklusi, enda proovilepanekuid ja ebaõnnestumisi, kuid mis ometi päädis tulemusega, mida mees ise võrdleb peaaegu valgustatuks saamisega: praegusesse – täisväärtuslikku, elujaatavasse, tänulikku – eluhetkesse polnud ta jõudnud mitte omaenda, õpetaja või kellegi teise manitsuste kiuste, vaid tänu nendele.
Ta oleks võinud ja ehk isegi pidanud olema pettunud õpetajas, selle asemel suunas oma pettumuse hoopis enda vastu. Tagasivaatavalt ei muudaks ta midagi. Ta poleks täna see inimene, kui muuhulgas poleks olnud seda valusat intsidenti, mis pani teda mõtlema oma suutlikkuse peale.
Me pole täiuslikud, igaüks meist on pruukinud mõtlematuid sõnu või sooritanud tegusid, mille üle pole põhjust uhkust tunda. Kust võis tema poisina teada, mis tingis õpetaja kommentaari tol kaugel päeval, ütleb ta. Võib-olla oli temagi päeva lõpus väsinud? Kust võis õpetaja teada, et poiss igat sõna nii valulikult üle elab? Üks aga on kindel: tema enda valmisolek süüdistusi vältida ning ennast vastutavaks seada on kui mitte ennekuulmatu, siis vähemalt harjumatu.
Alati, kui ma selle loo peale mõtlen, teeb see mind – igapäevaselt klassi ees seisjat – alandlikuks. Mina võin ju enda meelest olla parim sõnaseadja üldse, aga päriselt ei saa ma kunagi teada, kuidas mõni täiesti pahaaimamatu sõna kellelegi mõjuda võib. Me üritame iga päev olla efektiivsed, kuid kipume sealjuures unustama võimaliku kaasneva traagika. Sest mis on see efektiivsus, mida me mõõdame? Mida see tähendab? Kumb on kaalukam: kas kellegi ajutised hingehaavad või hoopis suur eluline õppetund?
Sedalaadi leplikku ellusuhtumist annab ja vist tulekski laiendada ka teistele eluvaldkondadele. Näiteid ei tule kaugelt otsida: kui kasvõi planeedi päästmine kõige laiemas mõttes on tõesti prioriteet, siis oma isekate ihade, soovide ja tahtmiste koomaletõmbamine ning olemasolevaga leppima õppimine pole mitte üks variantidest, vaid tegelikult suisa ainuvõimalik. Ja päris täiuslikus maailmas oleksid inimkonna kroonijuveeliks mitte targad ja rikkad, vaid need, kellest räägib Pamela Maran: “Üks mu raputavamaid kohtumisi oli 94-aastase härraga, kes on üle elanud mõeldamatuid koledusi. Ta sõnas lõpetuseks, et ei paljasta surmatunnini oma piinajate ega reeturite nimesid, sest ka neil on lapsed, lapselapsed… […] Ta vaikib armastuses ja andeksandmises, temaga lõpeb vihkamise ring.”
