“Kui inimene tuleb teraapiatuppa, astub ta üle kõrge künnise,” ütleb soomerootsi psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten. Loomulikult pole mingit kõrget künnist teraapiatoa uksel, vaid see künnis asub inimese sees. On tõepoolest raske endale tunnistada, et asjad elus pole sugugi hästi, et tervis pole korras, hing pole rahul ja unistuste täitumine on kaugemal kui kunagi varem. “Ei, minul pole midagi viga! Teraapias käigu need, kes ise endaga hakkama ei saa.” Kui palju kordi olen ma seda kuulnud!
Kuna peame olema iseseisvad, tublid, tugevad ja edukad, pole nõrkus ja abi palumine tõepoolest hea märk. Kes siis ikka tahab ebaõnnestuja silti otsaette saada! “Ainult siis, kui surve on piisavalt suur ja halb enesetunne muutub väljakannatamatuks, söandab inimene astuda üle selle künnise,” teab Hellsten. Tõepoolest, enamasti otsib inimene abi siis, kui füüsiline või hingeline valu on juba väga suur või lausa väljakannatamatu. Aga tubli, et ta seda lõpuks teeb, sest abi küsimine on väga julge samm! See ei näita nõrkust, vastupidi, see näitab, et inimeses on piisavalt vaprust, et isikliku õnne otsinguil see kõrge ukselävi ületada.