Fotolugu: unustatud maa

Maastik Ida-Türgis. Foto: Silvia Pärmann.

Kuigi kurde mainivad rahvusena araabia allikad juba 7. sajandist, pole nomaadirahval ühtset Kurdistani riiki kunagi olnudki, küll aga täitmata lubadused ja unistus sellest.

Ebamaiselt kaunis Ida-Türgi maastik on tegelikult olnud kurdide koduks ilmselt veel kauemgi, kui ürikud räägivad. See on Türgi, mida kosmopoliitse Istanbuli ja trendikate Vahemere kuurortidega harjunud silmad pole kunagi näinud. Hiiglasliku Otomani impeeriumi lagunemise järel oli õhus õhkõrn võimalus kurdide oma riigi tekkeks selles kauges maanurgas – Sèvres’ rahu 1920. aastast nägi ette autonoomse Kurdistani loomist, kuid Türgi keeldus seda rahu tunnistamast. Aga kui maailm antud lubadused vaikselt unustas, siis hinnanguliselt 20 miljonil Türgi aladel elaval kurdil on olnud palju raskem seda teha.

Ida-Türgis, Põhja-Iraagis, Põhja-Süürias ja Loode-Iraanis elavad kurdid on igal pool ajanud oma rida ning pealtnäha ühendab neid vaid relvastatud konfliktide lembus. Selle varjus on nii türklased ise kui ka kogu ülejäänud maailm unustanud, kui maagiliselt kaunis on see kurdide koduks olev maa Türgi idaosas, mille kohal troonib võimas Ararat. 

Foto: Silvia Pärmann.

Mäed, mis igas teises olukorras oleks matkajate paradiis, on Türgi idaosas üksnes miljonite lammaste päralt. Tundub uskumatu, et maailma ühel edukamal turismimaal Türgis on nii puutumatuid kohti; on regioone, mis vajavad isegi rahvusvaheliste organisatsioonide abi turismisektori ülesehitamisel.

Foto: Silvia Pärmann.

Kohapeal avanev pilt kurdidest ja nende maast on sootuks erinev välisuudistest nähtust. Paradoksaalsel kombel on see isegi väga rahustav koht – vähemalt siis, kui sinna sattuda ülemaailmse pandeemia ajal – mis tuksub täiesti omas rütmis koos lammaste ja mägedega, laskmata end häirida kaugetes suurlinnades kehtestatud piirangutest. Kuidas piiratagi liikumisvabadust sellel maal?

Foto: Silvia Pärmann.

Ararati mäel on kurdide südames eriline koht. Aastatel 1927–1930 eksisteeris Türgi idaosas isegi kurdide Ararati Vabariik, mis rahvusvahelist tunnustust ei leidnud ega suutnud ühendada ka nelja riigi vahele laiali pillutatud kurde.

Aeg näib kulgevat täiesti teises rütmis. Kombed ja arhitektuur kestavad läbi sajandite ning esmapilgul tunduvad täiesti usutavad isegi hauakividele graveeritud sünni- ja surmadaatumid, mis räägivad peaaegu igavesest elust. Tegelikult on selle saladuseks siiski Türgi riigi üleminek Gregoriuse kalendrile 1917. aastal, millega mõned sajandid justnagu vahele jäeti. 

Mitte ainult elu palju rahulikumaks sundinud pandeemia ajal pole kurdi naistel aega keset tööpäeva niisama tänaval juttu ajada ning meestel teemajas kaarte taguda. Paari aasta taguse Türgi ametliku statistika järgi on kurdidest enamusega asulates 40% inimestest töötud. 

Foto: Silvia Pärmann.

Peamiselt kurdidega asustatud piirkondades raporteerisid õpetajad veel hiljuti, et klasside suuruseks on mõnikord ligi 60 last ning kõigile ei jätku ei õpikuid ega ruumi. Ka Türgi koolid on hetkel koduõppel, mis regioonis hariduse omandamist sugugi lihtsamaks ei tee kui ülerahvastatud klassis – selles kurdi peres Dogubayaziti lähedal asuvas külas oli distantsõppel kolm tütart, veebitundides osalemiseks kolme peale ühte telefoni jagama pidid. 

Mis mujal on uus trend, on linna-kurdide jaoks normaalsus – oma linnukarjaga mööda tänavat jalutamine on Türgi idaosas üsna harilik tegevus, mis kohalikke päid pöörama ei pane. Paar Lääne-Euroopa mittetulundusühingut on piirkonnas aidanud edendada ökopõllumajandust ja väiketalusid ning nende toodangul kohalike restoranide menüüsse jõuda. Nende nimel riigi teise otsa kohale reisivad türklastest gurmaanid unustavad igasuguse rahvustevahelise vaenu esimese suutäiega.

Elanike poolest enam-vähem võrdse türklaste ja kurdide arvuga Karsis muutub kauge kurdide maa ootamatult lähedaseks ja tuttavaks. Väga tuttav arhitektuur, Puškini nime kandev restoran ja Katariina järgi nime saanud hotell – Vene-Türgi sõja järel (1877–1878) jäi see linn venelastele ning nad asusid kiirelt ehitama. Vedasid tänavate ruudustiku maha ja hakkasid ehitama maju nii, nagu nad ehitaks Peterburis, lihtsalt natuke väiksemal skaalal ja 1600 meetri kõrgusele platoole, kus linna piiri taga pole midagi peale tühja stepi. Selle vallutuse üle, mis meid kurdidega mõneks ajaks ühe riigi koosseisu tõi, rõõmustasid paljud, näiteks oli kohe kohal reisihuviline Puškin, kellel tsaar ei lubanud Venemaalt lahkuda. Ta magas paar ööd Karsis oma teekonnal Erzurumi ja kirjutas viimasest kuulsa reisikirja “Teekond Arzurumi”, mis on ilmunud ka eesti keeles.

Meediasisu valmis MTÜ Mondo stipendiumi abil, mida rahastatakse Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (151)